Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Eriline heategija

21.08.2002 | | Rubriik: Jutlus

Ap 6:1–7
Sellel pühapäeval õhutatakse meid tähele panema neid, kes on hädas ja keda peaks aitama. Meie probleem aga on, mida teha ja mida tegemata jätta? Kõige tähtsam on aga, et selles kirjakohas ei räägita ainult aitamisest.
Loodan, et kogudustes on arutatud, mis on oluline ja mis vähem oluline ja jõutud põhimõtte juurde, et tähtsaim on koguduse kasvamine ja siis võimalikult paljude inimeste probleemide lahendamine. Nii suurt tööpõldu nähes tekib kindlasti küsimus, kust võtta töötegijad ja kust neile palk.
Käesolevas kirjakohas puutub algkogudus kokku probleemidega, mis peaksid olema ka meile tuttavad. Töös on puudujäägid ja on vaja selgitada, kuidas toimida edaspidi. Töötegijaid on vähe, sellepärast ei olda koguduses rahul tehtava tööga. Soovist kõike teha hakkab töö kvaliteet kannatama. Kõige tähtsam – kuulutusülesanne – kipub kõrvaliseks jääma. Inimesed nõuavad abi ja abivajajaid on palju.
On arusaadav, et apostlid tunnevad vajadust lahendada olukord. Tuleb teha nii ühte kui ka teist. Õnneks on algkoguduses palju head tööjõudu mitmesuguste ülesannete jaoks.
Kui nemad seisid küsimuse ees, millist teed minna, siis seisab see küsimus ka täna meie ees. Kas anda järele inimeste soovidele ja korraldada õiglasemat abiandmist? Oleme näinud, et keegi ei ütle abist ära. Paljud tunnevad end abivajajatena. Vanarahva tarkus ütleb, et süües kasvab isu. Mida arvata perekonnast, kes võtab siis uued humanitaarabi riided, kui vanad on mustaks saanud. Pesta pole tarvis, sest meid tuleb ju aidata. Sealjuures elatakse ise jõukate inimeste kombel.
Ei pea arvama, et olen abi jagamise vastu, aga see ei lisa kirikule populaarsust ega ole tulutoov tee inimeste kirikusse toomiseks. Meenutame Snikersi jagamise aega. See tuli ja läks nagu ka «Snikersi usklikud».
Mis on see, mis jääb püsima? Kuulutus, kui selle taga on elav ja ülestõusnud Jeesus Kristus. Võime küsida, kuidas saaksid humanitaarabi usklikest päris usklikud? Lihtsat vastust sellele küsimusele ei ole. Jääb kahtlus, kas ainult abi andmise kaudu saab kedagi hingeliselt aidata? Kirikul on sotsiaalne ülesanne, aga see ei ole esimene ja tähtsaim.
Apostlite tegude raamat pakub lahenduse. Apostlid tulid arusaamisele, et abistamist ei tule lõpetada, aga seda jagama tuleb panna inimesed, «kellel on hea tunnistus ja kes on täis Vaimu ja tarkust». Siiski ei ole sellega kõik lahendatud. Nad peavad väga oluliseks ka oma osa. Nad seisavad abivajajate ja abiandjate kõrval seda tööd õnnistades ning toetades – «meie aga tahame pidevalt olla palvetamises ja sõna teenistuses!».
Tänapäeval pannakse rõhk tegemistele ja tulemustele. Kuid algkoguduse sõnum meile on see, et ainult elavas usulises läbikäimises Jeesusega saame olla õnnistusrikkad nii sõnakuulutuses kui ka diakooniatöös. Osadus Issandaga suunab meid tegutsema meile sobivas töölõigus.
Ainult sotsiaalse puuduse leevendajad jäävadki abiandmist kordama. Aidatu vajab taas abi ja ta ei õpi iialgi tundma vastutust ühiskonna ees ja ise tegutsema, kuigi ta oleks füüsiliselt selleks võimeline.
Meie kiriku kahaneva liikmeskonna suurendamise mures peaksime kinni haarama igast võimalusest. Sellepärast oleme üsna agarad jagama humanitaarabi, kuid tegelikkus on näidanud, et «humanitaarne õndsus» kaob kui hommikune kaste, kui päev palavaks läheb. Taolisel kombel see ei aita. Ka abil on piirid. Võimatu on jääda lõputult abi jagama. Ometi on meil jagada midagi, mis otsa ei lõpe. Meil on piiramatult jagada sõnumit Jumala armastusest. See ongi kõige tähtsam selles kirjakohas.
Muutused tulevad siis, kui halastustöö tegijad ja jumalasõna kuulutajad on «täis usku ja Püha Vaimu», nagu seda üteldi Stefanose kohta. See tähendas, et Stefanosel oli isiklik kogemus Jumala ligiolemisest ning abist, mida ta oli tohtinud tunda. Seda sai jagada teistele ainult oma tunnistuse ning teenimise kaudu.
Meie olukord hakkab paranema siis, kui Jumala Sõna on meile kõige tähtsam, kui võtame selle endasse ja elame selle kohaselt. Sest toidulauad ja igasugune abi peab saama õnnistatud. See sünnib usus ja armastuses tegutsemise kaudu. Aga nii usku kui armastust võtame vastu oma Jeesuselt temaga tugevas ühenduses olles.
Vajame erilisi heategijaid, kes ainult ei tegutse, vaid tegutsevad palvetades ja armastades. See on Jumala and meile nende kaudu, kes ei ole enam ametnikud, vaid usus elavad jumalalapsed. Aamen.
Markus Haamer,
Tarvastu koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)