Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ere valgussähvatus II ilmasõja aegadest

04.05.2011 | | Rubriik: Kirikuelu

Leerilapsed EELK Oudova Nelipühi kirikus 1943. aastal. Villu Jürjo fotokoguÕnnistamispüha laululeht, mille pöördel olid kirjas ka leerilaste nimed.
Interneti avarustes kolades sattusin hämmastavate piltide peale, mille keegi oli perekonnaajaloo foorumisse üles pannud. Tegemist on l02 leerilapse õnnistamisega EELK Oudova Nelipühi kirikus.

Kusjuures kõik leerilapsed on puhaste eesti nimedega. See materjal on vastuolus meie tavateadmistega sellest, mis Peipsi järve taga toimunud oli.
Luterlik kogudus Venemaal
Nimelt oli ju Peipsi taga ehk siis Ingerimaal ja Pihkva oblastis Vene sõjakas ateism luterlikud kirikud/kogudused ning luterliku rahva hävitanud 1920ndate esimeses pooles. Viimane luterlik jumalateenistus toimus Lääne-Venemaa aladel 1938. aastal.
Nüüd on aga viis aastat hiljem, 1943. a pildiliselt dokumenteeritud selline eestlaste hulk ja iseseisva EELK koguduse olemasolu!
Oudovas (Gdovis) oli luterlik kogudus asutatud juba 1860ndate alguses ja seda teenisid Narva Püha Johannese koguduse õpetajad (Johannese koguduse teenitavad oli kogudused Jamburgis, Korovinas ning Oudovas), ent need leidsid 1920ndatel oma lõpu.
Muidugi ajendas see otsima selgitust. Vastus leidus Narva ajalehe Põhja Kodu 1943. aasta 17. aprilli numbris. Ilmselt ainus kättesaadav ülevaade väärib taasavaldamist, nüüd aga koos piltidega.
Väljavõte ajalehest
«Esimene leer Oudovas. Kohalik luteriusu kogudus sai kiriku. Nagu juba varemalt teatasime, toimus Oudovas 28. märtsil esimene leerilaste õnnistamine pärast enamlaste võimuaega. Oudova ja selle ümbruskonna eestlaste suurpäevast kirjutatakse meile nüüd kohapealt lähemaid üksikasju. Viimane leerilaste õnnistamine Oudovas leidis aset 1929. aastal õpetaja M. Jõgi poolt. Varsti seejärel enamlased areteerisid õpetaja, kuna kirik muudeti tantsusaaliks. Sellest ajast peale kuni Oudova vabastamiseni ei saadud kohapeal korraldada enam ainustki jumalateenistust, leeridest kõnelemata.
Kohapealsete Saksa või­mu­de vastutulekul on nüüd uuesti organiseeritud koguduse ka­su­tada antud endine vene­usuliste kirik. Ka see hoone kan­dis tugevaid rüüstamisjälgi, kuid eestlaste ühisel kaasaaitamisel võidi siiski hoone uuesti korda seada ja seal jumalateenistusi hakata korraldama. Kirikusse ehitati ka uus al­tar ning teostati muid ümbere­hitusi.
Uue jumalakoja õnnistamine toimus õpetaja Hanssoni poolt 27. märtsil. Sel päeval võidi ka esmakordselt Oudova eestlastele jagada armulauda.
Järgmisel päeval toimunud leerilaste õnnistamine kujunes kogu linnale ning ümbruskonnale suurpäevaks. Metsarohelisega kaunistatud kirik oli ini­mesist tulvil, nende hulgas paljusid, kes kohale olid tulnud kümnete kilomeetrite kauguselt. Leerilapsi võttis kiriku ees vastu sõjaväe orkester mängides koraali.
Altari ette saabudes laulsid leerilapsed harmooniumi saatel «Ma kummardan sind armuvägi». Kohe pärast leerilaste saabumist kirikusse ilmusid kohale ka Saksa võimude esindajad ja Oudova linnapea.
Õpetaja Hansson pöördus seejärele külaliste poole kõnega, avaldades tänu, et Saksa võimude ja linnavalitsuse vastutulekul eesti kogudus on saanud endale jumalakoja. Ühtlasi ta andis kogudusele edasi piiskop J. Kõpu tervitused.
Oma liigutavas ja südamlikus jutluses õpetaja Hansson puudutas Oudova eestlaste raskeid päevi enamlaste hirmuvalitsuse all, mis tõi paljudele raskeid kannatusi. Nüüd on aga Venemaa eestlastel jälle avanenud uus tee uuele elule ning kaua võõra ikke all vaevelnud rahvas võib asuda seda üles ehitama, mis siin on maha kistud ja rüüstatud.
Palves ta meenutas ka neid oudovalasi, kes praegu veel viibivad enamlaste poolt küüditatuina, areteerituina või mobilisatsiooni korras äraviiduina võõrsil.
Üldse õnnistati 114 noort, nendest 39 poisslast ja 75 tütarlast. Noorimaks leeritatavaks oli 16-aastane ja vanem 30-a. 22 leerilast olid abiellujad.
Peale Oudova linna oli leerilapsi ka maalt. Et ka noored pole enamluse tagajärjel võõrdunud kristlikest kommetest, tõendab see, et rida noori oli ilmunud leeri kaugematest küladest. Kaks noort Domkino asundusest, 70 km Oudovast eemal, olid kuulnud leerist alles viimasel nädalal ning ilmunud kohale jalgsi, leivakotid seljas. Pärast lisatunde võidi ka need õnnistamisele võtta.»
Taastada mälestus
Küllap jäi see ka ainsaks ja viimaseks eestlaste pühaks Oudovas. Ometi ootab see aeg, II maailmasõja aegsed lühikesed valgussähvatused, alles uurimist. Lühikeseks ajaks tekkisid eesti kogudused Saksamaale deporteeritud saksa koguduste asemele. Nii lõpetas 1939 eksistentsi Narva saksa Püha Johannese kogudus, ent 1940 moodustati selle asemel EELK Narva Jaani kogudus, kelle õpetaja Elmar Tõldsepp jõudis pidada vähemalt ühe leeri viie leerilapsega.
1942. a jõulupühal pühitseti taas Kusomkino kirik, mis oli Tartu rahu piiriajamise tagajärjel jäänud vahetult piiri taha. Jne. Lühikeseks jäi nende koguduste kui ka nendes palvetajate tee. Vähim, mida me veel teha saame, on taastada mälestus nendest.
Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)