Esileht » Arvamused » Kolumn »

Erakorraline paastuaeg

18.03.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik

Tänavune tuhkapäev tuli eriline. Pikk ja soe talv, mis üha enam lasi kevadel paista, võttis ootamatu pöörde ja tõi maha esimese korraliku lume. Lapsed kilkasid rõõmust ja aias kerkisid lumememmed. Nüüd on sellest lumest alles vaid üksikud hangeriismed. Mõttedki liiguvad tõsisematel teedel. 

Tuhkapäevaga algas paastuaeg, Kristuse kannatamisaeg. Omamoodi kannatamisaeg algas sel päeval ka Eesti riigi jaoks, sest siis avastati Eestis esmakordselt inimene, kes põdes kiiresti nakkavat haigust nimega COVID-19. 

Ei, noh! Koroonaviirus on ju nohu! Gripp on hullem. Aga gripi vastu on olemas vaktsiin, COVID-19 vastu mitte. Haiglad on küll olemas, aga kui patsiente on järsku liiga palju, siis kõiki aidata ei jõua. See, et haigus tihti kergelt kulgeb, ei aita seda kinni püüda. Liiga väikesed kaebused ei jäta inimest koju, vaid saadavad ta teisi nakatama – tööle, kooli, spordivõistlusele või sünnipäevapeole. 

Minu pesamuna sai märtsis kolmeaastaseks. Heeliumiga täidetud õhupall lipsas käest. Ma vaatasin, kas jõuan veel järele hüpata ja kinni püüda. 12. märtsil otsustas Eesti riik hüpata. Eriolukorra kasud ja kahjud loeme kunagi hiljem kokku. 

Aeg on erakordne – millal viimati keelati Eesti riigis Kristuse kannatamisajaks kõik kontserdid, teatrietendused ja teised rahvakogunemised? Tõeline paastuaeg üle Euroopa! Jah, muidugi – eriolukord on mõeldud ikka COVID-19 leviku piiramiseks. Mis on sel pistmist paastuajaga? Ühine nimetaja on surm. 

Sest miks on vaja takistada tõbe, mille 80% nakatunutest põeb läbi ilma eriliste kaebusteta? Põhjus on lihtne – ligikaudu kolmele protsendile diagnoosituist lõpeb haigus surmaga. Vaktsiini pole, palju on teadmatust. Surma külm käsi paneb ka riigid ja valitsused tegutsema. See on inimelu hind. Ja mille muu eest siin ilmas siis ikka veel maksta? 

Ka Kristus maksis oma verega, et anda meile elu. Aga tema annab rohkem, annab igavese elu, mida isegi surm ei saa kaotada. Aidaku Jumal, et me maist elu säilitades õpiksime hindama igavest! Võib-olla tõesti tuleb selleks, et oskaksime otsida kadumatust, tunda kõigepealt ära oma kaduvus. Ka Vana Testamendi laulik palub (Ps 39:5): „Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.“ 

Tänane eriolukord on veel leebe koputus meie mustale südamele. Ka lihtsalt harjumuspärasest loobumine võib tunduda valus, aga kui võidame selle läbi elu, ja veel enam – kui see aitab meid igavese elu poole, on paastuaeg täitnud kuhjaga oma algse eesmärgi. 

Kirik mõtleb paastuajal Kristuse kannatustele ikka selleks, et takistada patu levikut ning vältida igavest surma. Pattu „nakatunute“ hukk on kindel. Kõigi inimeste suremus on 100%. Iga koguduse juhatus on siis nagu väike kriisikomisjon, kes paneb pead kokku, et vaadata üle oma vahendid, mida annaks veel kasutada hävingu vältimiseks. 

Kui palju on neid, keda suudame päästa, õieti Päästja Jee­suse juurde juhatada? Tema on meie ainus lootus. On aeg võtta tarvitusele meetmed, mis aitaksid vältida jumalatut elu, tooksid meid Jumala sõna ja palve juurde, näitaksid meile Jeesust, et keegi meist ei hukkuks. Eriolukord on sel paastuajal juba välja kuulutatud. 

Tunnen endagi peal, kui palju sõltuvad hinnangud distantsist. Kuni COVID-19 möllas Hiinas, võisin määrida hanerasvaga rinda ja nina muru peale tühjaks nuusata, heita törts nalja ja ajaviiteks lugeda erinevaid teooriaid. Umbes samamoodi nagu teoloogid võivad muretul ajal võtta pühakirja piltlikult öeldes „tükkideks lahti“, nagu oleks see mõni auto või uunikum. 

Aga kui siis järsku kõlab hüüd ja kohe on vaja sõita, kui tundmatu viirus on koduõuel, kui Jumala käsi meid raskesti rõhub, siis võidab see, kelle auto on sõiduvalmis, kelle lambis on õli, kelle pühakiri on endiselt Jumala sõna ning kelle südames on usk Päästjasse. 

Seepärast tuleb Jumala sõna igal ajal võtta sama tõsiselt nagu kriisikomisjoni korraldusi. Kirikupalves ütleme ju: „Ära võta meilt ära oma püha sõna ja armurikkaid sakramente.“ Möödunud pühapäeval juhtus see, mida veel nädal varem poleks uskunud – viiruse leviku tõkestamiseks tuli avalikud jumalateenistused ära jätta. Jumala sõna jäi siiski alles, ka raadioülekanded ja internet. Võimalik, et 15. märtsi jumalateenistused jõudsid tavapärasest rohkemate inimesteni. 

Ma loodan, et need ajad õpetavad meid koguduse kooskäimisi kalliks pidama. Ja üldse üksteise jaoks olemist. Sel nädalal on ju paljudel peredel rohkem aega üksteise jaoks. See on kingitus, mida me muidu ei kiirusta vastu võtma, kuid nüüd tuuakse vägisi koju kätte. Kõik ju möödub ning mõne aja pärast saab ka praegusest eriolukorrast ajalugu. Võtame siit kaasa teadmise, et kui Jumala sõna kutsub meid üles oma elu muutma, siis tuleb seda teha kohe. Õnnistatud paastuaega! 

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,

kolumnist

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)