Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Enno Tanilas: rahu otsimine vaikuses on ilus tee

09.12.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

23 aastat Karula kogudust diakonina teeninud ja augustis 50. sünnipäeva tähistanud Enno Tanilas on veendunud, et oleme kirikuna visa taime seemned. Kätlin Liimets

Kuuerevääril Soome Püha Laurentiuse kiriku palverännaku märk, tervitab Karula koguduse diakon Enno Tanilas mind Karula kiriku õuel. Enne 1997. aastal valminud pühakotta sisenemist jalutame 1944. aastal sõjas hävinud kiriku varemete ümber.

Maakivimüürid ja varemate vahel kasvavate puude sügisilu püüavad pilku. «Olen praegu ainuke vaimulik Valga praostkonnas, kes teeb ainult kirikutööd. Palk tuleb suurel määral Soome sõpruskogudusest, selles mõttes võib öelda, et oleme nende abikogudus. Ainult kirikutööle pühendumine on olnud mulle usuküsimus,» räägib diakon Tanilas.
Sügis on veel täies ilus, kuigi hallid pilved varjutavad hiilivalt taevakaart ja teevad maailma sel hetkel kohatult madalaks. Meie vestlusele eelneb palvehetk Karula Maarja kirikus, kus meid tervitavad gregooriuse laulu helid ja käärkambris vaikselt prõksuv tuli kaminas.
Enno loeb 66. psalmi, kus laulik vaatab tagasi sellele, mis on olnud ääretult raske, alustades ilusa kiitusega: «Ülistage mängides tema nime au! Sina, Jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud, nagu hõbedat sulatatakse. Sa vedasid meid võrku, sa panid vaotise meie niuetele. Sa lasksid inimesi sõita meie pea peal, me sattusime tulle ja vette. Kuid sina viisid meid välja küllusesse. Ma lähen su kotta põletusohvritega.» (Ps 66:2a,10–13a) «See sõna puudutab. Mul on seljataga kaheaastane vaikuseperiood. Jah, vaikin, sõnad on ära öeldud. Loobusin televiisorist, loen ja töötan,» ütleb Enno mõtlikult.

Kuidas leidsid Jumala?
Oli soov tänada. 1991. aastal Põlvas kutsus mu abikaasa Marje vanaema Amanda mind kirikusse, et tule, istu siia ja saa osa sellest, mida meie oskame Jumalale anda. Amanda kasvatas pärast sõda neli last ilma meheta üles, nii et ainult tünn seentega oli nurgas. Kõik võeti kolhoosi, ometi oli leib laual. Ta ei rääkinud palju Jumalast, ent Piibel oli alati avatud ja teatud kellaaegadel läks ta oma tuppa palvetama. Mind kutsudes tabas ta minu vajaduse vaimus ära. Ta ütles: «Tule!», ja ma jäin, ühe sõna peale. Olin siis 25.

Lapsepõlvekodu mõjutused.
Vanavanaema Amalie oli usklik inimene. Meil oli kodus 1739. aasta Piibel, mida tahtsin näha, käes hoida. See on ka praegu mu perepiibel. Mäletan, et kiusasin vanaema 4–5aastaselt, et näita mulle Jumalat. Minu vanavanaisa oli Räpinas õpetaja Silla ajal köstriks.

Millised elusündmused on Sind juhtinud vaimuliku kutsumuse poole?
Sõjaväes mind valmistati Afganistani sõjaks. See oli nagu lauliku «tulle ja vette» … Ega me lootnud, et tuleme tagasi. Tekkis massimõtlemine, justkui suur sulatustiigel, oma mina kadus üsna kiirelt nälja, unetuse ja pesematusega … kõik piirid kadusid.
Meid pandi kõige mustemat tööd tegema, mida üldse võib ette kujutada. Ma tean, mis tunne on magada köögipõrandal kaltsudel, kehal kõndimas prussakad, mida pole jõudu ära ajada, või mida tähendab püstijalu magada.
Usku kui jõudu ei teadnud tol ajal. Samas nägin, et usu pärast jääb midagi tegemata, et seda sunnib inimese seesmine veendumus. Need veendumused murti üsna kiiresti, näiteks muslim ei söönud sealiha, aga talle anti ainult sealiha … kõik pole Bonhoefferid.
Sõtta läks 98%. Mind ei saadetud. Mu isa oli raskelt haige sel ajal, ema saatis palvekirja. Mind kutsuti öösel välja ja mõnitati … ilmselt luges keegi veel seda kirja. Jätkasin Novosibirski valvevägedes, vedades Siberi sõjatehastest tehnikat üle liidu.

Rääkisid mina kadumise protsessist. Askees, kasvõi kõrbeisade praktiseeritud, on ju sarnane, aga vabatahtlik. Kas oled hilisemas vaimulikus elus neid paralleele märganud?
(Vaikselt – K. L.) Olen ääretult tänulik selle aja eest. Tagasi tulles mõtlesin, et pole ühtegi asja, mis võiks raske olla. Mind tõesti hoiti. Tol ajal ma ei osanud väljendada, kes mind hoidis. Mul juhtus ka avarii pärast sõjaväge, kus murdsin lülisamba. Mõtlesin, et minuga on kõik. Lapsed olid väikesed. Tol ajal ei olnud Piibel tavaline. Minu isa, kes polnud kirikuga seotud, tõi mulle Piibli haiglasse. Ma ei tea senimaani, kust ta selle sai. Hakkasin lihtsalt lugema algusest. Jõudes prohvetiteni mõistsin, et ma ei saa midagi aru. Otsustasin, et murran läbi.
Minu paranemine oli ime! Paari aastaga tervenesin. Olen Jumalale selle eest lõpmata tänulik. Lävepakulugudes rääkis Hannes Võrno, et tema tulek kirikusse ei olnud suure vapustuse tagajärg, vaid ta hakkas endalt küsima, miks minul on nii hästi läinud, millega olen selle ära teeninud. Mul oli sama.

Kuidas jõudsid Karulasse?
Põlva koguduses sain Georg Lillemäelt tugeva kooli. Meil oli hästi tihe palveelu. Georg oli väga karismaatiline, aga seal, kus on palju pühadust, seal on ka palju inimlikkust.
1992. a pühitses peapiiskop Kuno Pajula mind diakoniks. Pidin valima Hiiumaa või Karula. Viis minutit oli aega, palvetasime abikaasaga, meil on ikka ühine hingamine olnud, ja tulime Põlvast Karulasse, kaks last käekõrval, natuke mööblit autol. Tulime, aga kogudust ja kirikut polnud.

Hirmu ei olnud?
(Kindlalt – K. L.) Ei! See oli ikka puhas ja siiras usk, et saab ja tuleb. Kui keegi praegu paneks mind midagi sellist tegema, siis ma ei tea …

Oled kindel?
(Muiates – K. L.) Ei tea. Ratsionaalselt mõeldes oli see suur hullus. Ent see oli ikkagi üks kõige ilusamaid Jumala teid, ma ei kahetse ainustki päeva ega sekundit!
Viis aastat olid teenistused kultuurimajas. Ivo Pill nöökis, et teil on ainuke banaanikastidest altar Eestis. Meil oli ikka laud ja isegi kolm liturgilist katet õmbles abikaasa.
Meenub üks jõuluõhtu. Eelmine õhtu oli pidu, mis kujunes nii pikaks, et pidime magajad üles äratama, neile kingad jalga otsima ja kogu mustuse koristama. Jah, aga sul hakkab ju püha jõuluõhtu teenistus! Aga rahvast oli saal täis.

Kuidas edeneb elu ääremaal?
Karulas on riik pea kõik kinni pannud: postkontori, apteegi, pole enam perearsti. Samas pole võimalik maja osta, Tallinnast tullakse siia elama. Näiteks ansambli Metsatöll liikmed elavad siin. Ükskord öeldi matust tellides, et muusika on olemas, Metsatöll tuleb. Ehmatasin. Tegelikult see muusik mängis väga armsalt paaniflööti.
Karulasse on jäänud kool, kirik ja kauplus. Kahlil Gibran kirjutab, et oleme visa taime seemned ja meid pillutatakse laiali. Me oleme kirikuna tõesti ühe visa taime seemned! See ei sõltu üldse vaimulikest, see sõltub Jumalast, kes otsib siin inimesi. On palju vabatahtlikke, näiteks naabervallas Hargla kiriku juures käib vallavanem hommikuti ümber kiriku: rehitseb, niidab trimmeriga muru või korjab tee äärest prahti. See rõõmustab! Üks mu palvesõber ütleb, et ma võiksin kolm tundi järjest viriseda, aga tegelikult on mul kõik hästi. Nii ongi, tegelikult on kõik hästi!

Uus film Arvo Pärdist kannab peakirja «Isegi kui ma kõik kaotan …». Mis siis jääb, kui …
Olen ääretult õnnelik selles hetkes, kus praegu olen. Vahel vaatan end ja imestan, et kas see tõesti sünnib minuga. Kuidas ma seda väärt olen? Minu võitlus ja soov on saada Jumalale lähemale. Olen olnud ka väga läbikukkunud. (Vaikib – K. L.) Tunnedki …. oled alla jäänud! Ja siis äkki jälle … Ja siis imestad. Kui inimeste keskel keegi ütleb: «Õpetaja!», siis tean, et ma pole midagi väärt, kui vaadata Jumala pilgu läbi. Peapiiskop Hargi ajal öeldi, et amet kannab. See on õige. See amet on vastutusrikas ja vastutuse eest tahab inimene teinekord põgeneda.
Anselm Grün on mind palju õpetanud. Raamat «Vaikimisest» jõudis minuni täpselt õigel ajal. Mul oli periood, kus mõtlesin, et mul on õigus, et mine seisa inimeste eest. Siis sain aru, et ei … vaiki, sa leiad Jumala. Mis kasu on, kui saad ka mingi osa mingist küsitavast õiglusest, aga süda on rahutu. Kui on rahutus, siis pole ka võimalik Jumalat näha.
Rahu otsimine vaikuses on ilus tee, siis tulevad õnnistatud hetked: tuled õhtul trepile ja kuuled, kuidas õunad kukuvad, kuu tõuseb üle õunapuude, sookured kõnnivad teisel pool järve. Selliseid asju näha on Jumala ime!
Kirik on vaimne asutus. Kui tunnetame, mida Kristus meie pärast on teinud, siis ülejäänu kaob, otsige esiti jumalariiki … Ja isegi kui ma kõik kaotan … ma usun, et seda rahu pole võimalik ära võtta.

Kas oled retriidil käinud, see vaimsus tundub Sulle sobivat?
Mul on kaheaastane retriidikogemus. Anselm Grün on mind oma raamatutega juhendanud. Tema eriline headus ja hoolivus paistab igalt poolt välja. Ta ei suru ennast peale. Kuigi benediktlastel on üsna ranged reeglid. Ta on reeglitest Jumala armus üle.
Olen mõelnud, et kirikus kehtestatud piirid ei tohiks inimese seesmist, nagu Luther ütleb, südametunnistusvabadust piirata. Seal, kus on Jumala Vaim, on vabadus. Kus ei ole, on läbipõlemine, pettumus, kibestumus. Ka vaimulikel. Miks on meie kirikus vaimulikke, kes on oma ametist loobunud? Ehk seetõttu, et mõnikord peab küsima, mis on tähtsam, kas kehtestatud piir või Jumala kogemus. Nad ei tohiks vastuollu minna. Bürokraatia pole halb, aga meil on rohkem palve- ja tänukoosolekuid vaja.

Kuidas anda tänapäeva inimesele rooga, mis püsiks igaveseks eluks? Sinu suund on olnud sissepoole viimastel aastatel. Teisalt pead andma, jagama, kõnetama.
Vikati teritamisele kulutatud aeg pole asjata kulutatud. Olin ehk tühjaks lastud paisjärv. Vett peab jälle koguma, et veski uuesti tööle panna. Oli aeg, mil andsin palju välja, tegin sisemist misjonit, eks palju vett läks ka üle vesiratta. Olen oma tööstiili muutnud. Varem tundsin, et jagan ja juhin, nüüd tunnen, et võin olla selles protsessis osaline, saan kaasas käia. Evangeeliumi kuulutan rõõmuga.
Ei tohi oma aega raisata kurjustamisele, pahandamisele, viha kandmisele, südames mingite asjade kinnihoidmisele, minevikus elamisele. Olen sellest alles nüüd hakanud aru saama. Lahti pole lihtne lasta. Aeg on mind õpetanud.
Mulle ei meeldi rind ees lähenemine. Oleme viletsad ja patused! Ja meil on põhjust ka selle eest tänada. Siin me tunnemegi Jumala abi. Oleme kuivamata nisuterad, mida laseme Jumalal kuivatada. Las Jumal puhub oma tulist tuult meie peale … tulle ja vette … nagu psalm ütleb.

Oled jätkuvalt diakon, kuigi teed õpetaja tööd.
Ühel hetkel sai puhtinimlik motivatsioon otsa. Nii palju ja nii kaua kui lubatakse, teenin.
2003. a lõpetasin usuteaduse instituudi. Ehitasin kirikut ja õpingud venisid, jäin kolmel korral UIs n-ö ukse taha, tuli uus süsteem. Minu ajal oli homileetilis-kateheetiline seminar. Läbisin selle, see toimus kolme aasta jooksul: tuli ette valmistada jutlusi, kasuaaliaid, kaks liturgia eksamit, hääleseade. See oli karm. Jaan Kiiviti seminaris käidi hirmuhigiga. See oli tõsine töö.
Oleme selles mõttes Jumala sõjavägi, et meil tuleb vastu panna kurjale ja kuulutada evangeeliumi. Olen juhtinud sõdureid, sõjaliinil pole auastmetest mingit tolku, ainult allumine on tähtis, muidu oleks kaos.
Sõdimine või hakkama saamine ei sõltu sellest, kas oled sõdur, seersant või ohvitser. Lahinguolukorras võib sõdur täita kõrgema ohvitseri ülesandeid. Meil ei jagu kihelkonnakeskustesse kohapeal elavaid õpetajaid, kuigi kirikuseaduses on resideerimiskohustus. Ehk õpime õigeusu kirikult. Oleme jäänud iseenda tekitatud seaduse võrku. Piiskop on eelkõige inimene, kellele Püha Vaim ütleb, et nüüd lähed sinna, seal on üks mees, katsu ta läbi …

Kas valgus paistab juba?
Jah. Ma olen väga tänulik.
Kätlin Liimets

Enno Tanilas
Sündinud 6.8.1965 Põlvas
Ordineeritud diakoniks 3.2.1992.
Alates 1992. a oktoobrist Karula koguduse diakon
2007 muinsuskaitse teenetemedal
2014 Valgamaa teenetemärk
Abielus, kolm last

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)