Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Enn Soosaart meenutades

22.02.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Rahva südametunnistuseks kutsutud ja nüüd igavikuteele läinud Enn Soosaar pidas igaühe jaoks oluliseks meeleparandust. Foto: Mari PaenurmEnnu isa praost magister Albert Soosaar oli aastatel 1967–1985 Tallinna Jaani kiriku õpetaja ja nad elasid Magdaleena tänava (tollal küll Lasteaia, sest Piiblist pärit kõlvatu naise nimi oli Eesti NSV pealinnas tänava nimeks sobimatu) ametikorteris.
 Kui minust sai Usuteaduse Instituudi õppejõud ning mitmete kiriklike komisjonide liige, pidin käima tihti Saaremaalt Tallinnas. Aega jäi rohkesti üle ja nii ma käisin sageli ametivennal külas. Praost Soosaar oli väga laialdaste huvidega, Eesti kirikuloos tõeline asjatundja, lisaks mäletas ta suurepäraselt Eesti aega ning toonast elu ja temaga vestlemine oli mulle äärmiselt põnev ja hariv.
Enn, kes oli aheldatud voodisse ja ratastooli, kutsus isa külalisi ka oma tuppa ning seal jätkus vestlus, küll teistel teemadel. Olime ju Ennuga enam-vähem eakaaslased, tema minust kaks ja pool aastat vanem. Vestlus käis tihti mõne ta just ilmunud raamatu üle, mul oli huvitav saada tõlkijalt lisateavet autori ja tausta kohta, tema jälle ootas minult tagasisidet. Kuna ta oli tõlkinud ameerika kirjanike tähtteoseid, siis läks jutt loomulikult ka sealsele elule ja selle erinemisele meie omast. Ta oli juba tollal väga innustunud poliitikast. Nagu ta isa, oli ka tema avameelselt süsteemikriitiline.
Enn luges minu tõlgitud Uue Testamendi käsikirju ning andis mulle rohkesti head nõu. UT tõlke trükist ilmumise järel kirjutas sellele retsensiooni (ainsa!) «Kolmas (?) katse» (Eesti Ekspress 13.04.1990) ning arvustas ka mu esimest raamatut «Ta tuli omade juurde» («Mõtteärgitusi jõulude eel», Rahva Hääl 29.11.1994).
Kui tulin Tallinna Jaani kirikusse Ennu isa emerituuri siirdumise järel 1986. aastal, sai nende korter minu eluko-
haks. Enn oli saanud osta kooperatiivkorteri Mustamäele majja, kus oli selline lift, kuhu sai ratastooliga sõita (see oli tollal suur haruldus) ja nende pere oli aegsasti sinna kolinud. Mu külaskäigud jätkusid, mõneks ajaks sai minust ka tema hingekarjane, kes toimetas nende pere kiriklikud talitused.
Kõige intensiivsem oli meie läbikäimine nendel aastatel, mil olime mõlemad Eesti Vabariigi kultuuripreemiate žürii liikmed ning koos käidi Enn Soosaare kodus, s.t aastatel 1990–1994. Ennul oli kaalukas osa kirjanduspreemiate määramisel, kuid ta orienteerus üllatavalt hästi ka teistes kultuuri valdkondades.
Enn on öelnud, et kui temaga ei oleks juhtunud mootorrattaõnnetust, oleks temast nooruse huvide põhjal võinud saada arhitekt, astronoom või ajaloolane
(intervjuus Kalev Keskülale «Suurest kurjast väikeste inimesteni», EE 22.07.2007). Aga sai hoopis tõlkija. Ta oli otsekui selle elav tõestus, et vaim teeb, vaim juhib, vaim otsustab ja just vaim saab hakkama.
Ennu kõige suurem eeskuju, keda ta tõepoolest imetles, oli ta isa, nagu ta ka oma autobiograafias «Isa ja aeg» (2007) on kirjeldanud. Nad olid paljudes asjades tublisti erinevatel seisukohtadel, kuid sirgjoonelisus, mingi kangekaelsuse joon iseloomustas mõlemat.
See oli tal küll geenidest ning kodusest kasvatusest: mida teed, seda tee maksimaalse täiuslikkusega. Uuel ajal, kui ta tõlkimise asemel pühenduse poliitikale, olid tema esseed ja kolumnid niisama kõrgel professionaalsel ja vaimsel tasemel nagu kõik ta tõlketööd. Ennu latt oli väga kõrgel ning ta ületas selle alati.
Soosaarte kodu oli kahtlemata nõukogude ajal paljudele eesti intellektuaalidele vaimseks oaasiks. Kohaks, kus sai tunda ennast teisiti, vaba(ma)lt.
Pärast pööret jäi talle arusaamatuks, et endine EKP ladvik tunnistab küll okupat-siooni, kus nemad olid number üks tegijad, aga keegi ei võta mingit vastutust. Tunnistatakse, et midagi üsna kohutavat tollal sündis, aga kelle kätega? Kes ikkagi viis – suurtest ninadest väikeste tegelike käsutäitjateni – siin Moskva tahet ellu?
Arengud taasiseseisvunud Eestis ei rahuldanud meest, kes leidis, et kui nõukogude aeg sünnitas küünilisust, siis tänapäev inkubeerib relatiivsust. Enn Soosaar oli idealist. Võib-olla üks viimaseid Eesti arvamusliidrite seas. Nagu ütleb Ain Kaalep: «Tema puhul ei saa kuidagi mööda vaadata sellest, et ta oli oma elus ja tegevuses kristlane» (Kaarel Kressa, «Enn Soosaar: Vaimuhiiglane ratastoolis», EPL 13.02.2010). Ta uskus, et kui religioosne mõõde oleks tänapäeva Eestis jõulisemalt esindatud, võiks ühiskondlik kliima paraneda.
Nii ta lootis generatsioonide vahetumisele. Seejuures mitte lihtsalt uusi inimesi, vaid inimesi, kes suudaksid esile kutsuda või endaga kaasa tuua mentaliteedi, suhtumise, hoia-
kute muutumist, mis oleks senisest sisulisem ja sügavam. Heebrealaste kõrberänd kestis nelikümmend aastat just selleks, et vanasse kinnijäänuid – Egiptuse mentaliteedist mõjutatud ning sealseid lihapotte tagaihkavaid – asendaksid uues olukorras üleskasvanud ja uut mõtteviisi kandvad inimesed («Oodates Nõukogude ajupesust vaba põlvkonda», PM 21.11.2009).
Ent ta möönis, et ühe sugupõlve asendamine teisega ei ole siiski imerohi, mis asjad iseenesest õigeks ajab. Inimkond vajab hoopis tõsisemat pööret meelsuses ja suhtumistes – meeleparandust kristlikus tähenduses. Kuigi Homo sapiens’ide ühiskonnast ei ole võimalik kaotada rumalust, ahnust, alpust, isekust, meeletust, on üksikisiku teiseks saamine tänu Jumala armule ja Kristuse lunastusele võimalik.
Enn Soosaar tuletas oma kaasajale meelde: «Ükskõik kui usutavalt kirjeldab teadus neid väliseid tegureid ning sisemisi mehhanisme, mis tekitasid Suure Paugu ja kõik järgneva või teisendasid ahvi mõtlevaks olendiks, jäävad inimest painama küsimused süüst ja lunastusest või vabanemisest, kannatustest ja surmast» («Koormat kergendav usk», EPL 25.04.2003).
President Toomas Hendrik Ilvese sõnul tõestab Enn Soosaare töö rahvusliku vaimse maailma kujundamises, kuidas riigimeheks saab olla ka väljaspool valitud ja määratud ametikohti. «Ta oli üks neist, keda austusega nimetame oma rahva südametunnistuseks,» ütles president järelehüüdes. «Meenutan tänutundega meievahelisi vestlusi ja vaidlusi ning jään neist isiklikult puudust tundma, nii nagu Eesti rahvas jääb puudust tundma ühest oma moraalsest ja eetilisest eestkõnelejast.»
Võime Jumalat tänada, et meie hulgas on selliseid mehi olnud.
Toomas Paul

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)