Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Enn Auksmann: Los Angelese eestlased vajavad oma hingekarjast

01.11.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Enn Auksmann (paremalt esimene) siirdub koos abikaasa Mirje ning poegade Johannese ja Joosep Felixiga Los Angelese eesti kogudust teenima. Erakogu

23. oktoobril siirdus Pärnu Eliisabeti kogudust 2004. aastast abiõpetajana ja 2005. aastast koguduseõpetajana teeninud Enn Auksmann Ameerika Ühendriikidesse teenima Los Angelese kogudust.

Hiljuti 25. ordinatsiooniaastapäeva tähistanud Enn Auksmann on teinud otsuse jätkata teenimistööd väliseesti kogukonnas. Sel puhul oli ta nõus andma intervjuu Eesti Kirikule.

Lähed EELK vikaarõpetajana USAsse Los Angelese ja Lõuna-Kalifornia eestikeelseid kogukondi teenima. Kuidas sündis selline otsus? 2016. aastal Pärnu praostkonna sinodil kõnelesid soovist sabatiaastat pidada.
Olen 2013. aasta sügisest käinud Los Angeleses mitmel korral, kõige pikemalt 2016. aasta juunist käesoleva aasta juunini. Viimane oligi too sabatiaasta, mille eest olen nii kirikuvalitsusele kui Pärnu kogudusele väga tänulik. Kalifornias elavate eestlastega tutvumine ja nende vaimulik teenimine on äratanud minus kindla veendumuse, et sealsed eestlased vajavad oma hingekarjast.
Vahel võib kuulda väidet, et kuna need inimesed on aastakümnetega sulandunud Ameerika ühiskonda, leiaksid nad suurepärase vaimuliku kodu ka sealsetes ingliskeelsetes kogudustes, aga see ei ole nõnda. Esiteks seetõttu, et eesti kogukondade tekkest peale on oma kirikul olnud oluline osa rahvusliku järjepidevuse hoidmisel, mida peetakse väga kalliks. Teiseks – ja veelgi olulisem: mida vanemaks inimesed saavad, seda tungivamaks muutub soov, et kõige tähtsamatest eluküsimustest saaks mõelda ja kõnelda oma keeles ja meeles. Olen seda erilise selgusega kogenud surijaid külastades.
Seepärast oli minu sõnum kirikuvalitsusele pärast sabatiaastalt naasmist, et Kalifornia eestlaskonna vaimulik teenimine kuulub otseselt Eesti kiriku kohustuste hulka ning kui sealne kogudus soovib mind näha oma õpetajana ja meie kirikuvalitsus mind sinna läkitab, siis olen selleks valmis. Kõnelesin sellest põhjalikult nii peapiiskop Urmas Viilma kui ka piiskop Tiit Salumäega. Mõlemad toetasid mu seisukohta ja oktoobri alguses tegi kirikuvalitsus vastava otsuse. Olen kirik­likus teenimises lähtunud Jumala kutsest ja läkitusest, mille ta annab mulle ühtaegu nii seesmiselt kui ka oma kiriku, eeskätt piiskoppide kaudu.

Oled Pärnu kogudust teeninud alates 2004. aastast. 2005. aastal lisandus Pärnu praostkonna praosti amet. Millise pilguga vaatad tagasi sellele perioodile?
Pärnu on minu sünnilinn. Vähemalt poole oma elust olin veendumusel, et Pärnu on just see linn, kus tahaksin kogu elu viibida ja töötada. See arusaam muutus, kui asusime 1998. aastal elama Hiiumaale – praeguseni tunnen, et mu tõeline kodu asub seal.
Pärnusse sattusime 2004. aastal perekondlikel põhjustel, kui otsisime oma vanemale pojale sobivat kooli. Tegelikult kaalusime hoopis Tartut ja Tallinna. Andres Põderi kutse Pärnusse tuli suure ootamatusena. Selgus, et siin oli meie poja jaoks sobiv kool, kus õpetati paralleelselt nii tavavõimetega kui erivajadustega lapsi, ning ka kogudus, mille teenimisele sain pühenduda.
Üle tosina aasta Pärnus – see on pikim aeg, mil olen vaimulikuna ühes paigas elanud ja üht kogudust teeninud. Sellele lisandusid praosti kohustusena veel eri ajaperioodidel ka kõigi ülejäänud Pärnu praostkonna koguduste teenimine, ainsaks erandiks Vigala, kus on olnud kogu aeg oma õpetaja.
Oli äärmiselt õnnistusrikas aeg, nii perekondlikult (siin sündis meie noorim laps) kui ka vaimulikult. Olen kohtunud paljude armsate inimestega, näinud paljude valu ja kannatusi ning õppinud üha enam usaldama kiriku kätte antud ja aastasadade jooksul läbiproovitud armuvahendeid, millega peab kindlasti kaasnema meie omapoolne kaastunne ja armastus, ent mida meie ise ei saa kuidagi oma inimlike võimete ja vahenditega asendada.
Kui siia lisada pea igapäevased jumalateenistused, piiblitunnid, koostöö puuetega inimeste organisatsioonidega, osalemised mitmesugustel linnarahva ettevõtmistel, lastetöö, muusika, võrratud kogemused väikestes, eriti rannaäärsetes kogudustes, kust olen leidnud alati ka midagi, mis meenutab mulle Hiiumaad, siis ei jää üle muud kui Jumalat kogu südamest tänada. Ja muidugi nutta lahkumise pärast, mis on väga raske. Loodan väga, et ka edaspidi on siinsed uksed ja südamed minu ja mu pere jaoks avatud.

Kuidas läheb Los Angelese kogudusel? Millised teenimisülesanded sind Ameerikas ootavad?
Los Angelese eestlaskond ja kogudus on minu arvates üllatavalt elujõulised. Koguduseliikmed on enamasti vanemad inimesed, aga kogudusse kuulub ka nende lapsi. Üha enam tunnevad koguduse vastu huvi ka nooremad, viimase paari aastakümne jooksul Ameerikasse elama siirdunud eestlased. Nendega oleme kontaktis peamiselt Los Angelese Eesti Maja ja Eesti täienduskooli kaudu, mille õpetajad koos abikaasaga oleme.
Peamiseks raskuseks on, et inimesed elavad üsna laialdasel maa-alal, kaugused on päris suured, sõidud liiklustiheduse tõttu aeganõudvad. Seetõttu ei ole võimalik jumalateenistusi pidada sagedamini kui kaks korda kuus.
Vahepealsel ajal näen oma tähtsaima teenimisülesandena koguduseliikmete külastamist. Olen seda mõnevõrra teinud kõigil oma külaskäikudel, loodetavasti õnnestub nüüd korraldada seda senisest märksa paremini. Inimeste külastamine on andnud väga palju ka mulle endale: olen õppinud tundma erilisi ja mõtlemapanevaid inimsaatusi, nägema Jumala armu suurust ja mitmekesisust, mõistnud, kui suur vägi ja õnnistus on lihtsates armuvahendites, mis Issand on oma kiriku kätte usaldanud, tema sõnas, palves, sakramentides.

Los Angelese kogudus kuulub nende Välis-Eesti koguduste hulka, kes pole avaldanud soovi EELKga ühineda. Kuidas kommenteerid?
Los Angelese eesti kogudus on olnud algusest peale iseseisev kogudus. Ma ei tea täpselt, kuidas olid korraldatud nende õiguslikud suhted Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikuga, aga Ameerika seaduste järgi on tegemist iseseisva juriidilise isiku ja kohaliku kogudusega. Täpselt nii soovib kogudus ka jätkata, tunnistades seejuures oma vaimulikku ühtsust Eesti kirikuga nii Eestis kui välismaal – ilma formaalse administratiivse alluvuseta, aga üksmeeles ja osaduses nii õpetuslikult kui sakramentaalselt.
Mul on hea meel, et Eesti kirikuvalitsus näeb seda ühtsust samamoodi ning, tajudes ja tunnistades oma vastutust Kalifornia eestlaskonna vaimulikul teenimisel, on olnud valmis läkitama mind sinna teenima nii, et olen jätkuvalt Eesti kiriku vaimulik, samal ajal aga ka Los Angelese eesti koguduse õpetaja. Los Angelese eestlased ja kogudus hoolivad väga oma kodumaast ning on läbi aastate pidevalt Eesti kirikut, nagu ka ajalehte Eesti Kirik, oma annetustega toetanud.

Hiljuti andsid need kogudused välja agenda neljanda trüki. Millist jumalateenistuse korda ja liturgilist riietust kasutad Ameerikas teenides?
Los Angelese koguduses toimuvad jumalateenistused teatud mööndustega agenda järgi. On väikseid aja jooksul kujunenud eripärasid, nii nagu ilmselt pea kõigis kogudustes, olgu Eestis või välismaal. Kuna kirikuelul on seal olnud aastakümnete jooksul oluline osa järjepidevuse hoidmisel, ei näe ma vajadust hakata jumalateenistuse korras mingeid muudatusi tegema. Tõsi, ühe „uuenduse“ oleme siiski teinud: Toronto Vana Andrese kogudus annetas Los Angelese kogudusele terve hulga kiriku laulu- ja palveraamatuid, nii et saame nende abil rikastada koguduse lauluvalikut.

Kuidas sa ise ja pere kohanesite Ameerika elustiiliga?
Esimesed muljed olid väga vastuolulised. Ühelt poolt miljonid inimesed ja lõputud majade read, teisalt aga tunne, et õiget linna nagu polegi – selletaolist linnasüdant, millist oleme harjunud nägema ka kõige väiksemates Eesti linnades. Alguses tundus kõik ka kuidagi väga tehislik ja ajutine. Näiteks majade ehitusviis. Pikapeale oleme sellega harjunud.
Sageli küsitakse, kas meil on olnud raske harjuda sealse toiduga. Vastus on lihtne: meil pole eriti millegi uuega harjuda tarvis, kuna teeme põhiliselt ise süüa, nii et toit on enam-vähem samasugune nagu Eestis. Ainult tumedat leiba tuleb ise sagedamini küpsetada.
Positiivselt torkab silma inimeste lahke suhtumine üksteisesse ning autode rohkusest hoolimata äärmiselt hea liikluskultuur. Koguduse ja teiste eesti organisatsioonide puhul võib esile tuua inimeste teadlikkuse ning valmisoleku panustada nii oma aja kui materiaalsete vahenditega – selle poolest võiksime Eestis Ameerikalt palju õppida.

Kas Ameerika ühiskond on religioossem kui Eesti?
Küllap on, kuid tõenäoliselt on Kalifornia omakorda üks Ameerika kõige vähem religioosseid piirkondi. Siiski on üks oluline erinevus Eestiga, mida olen märganud oma noorema poja koolis, aga ka mujal: see, et kellelgi on religioosne kuuluvus, ei üllata mitte kedagi – pigem oleks veidi veider see, kui seda poleks.
Eestis on lood hoopis teistmoodi. Mäletan, kui meie tütar tegi kord põhikooli ajal vastavasisulise uurimuse ning tema kooli 6.–9. klassi õpilaste hulgast ainult kaks tunnistasid, et nad on ristitud ja usuvad Jumalasse. Küllap Ameerika koolis – kuigi seal religioonist palju ei räägita – oleks tulemus pigem vastupidine.

Millise pilguga vaatad EELK-le? Mis teeb rõõmu, mis murelikuks?
Ei mõtle kuigi sageli EELKst kui juriidilisest isikust või 1917. aastal alguse saanud institutsioonist. Minu jaoks on tegemist Kristuse kirikuga siin, sellel maal ja selle rahva keskel.
Seda mõistetaksegi enamasti nii – see tuleb esile seeläbi, et kogudused ei lähtu oma aastapäeva pidades 1917. aastast, vaid sellest perioodist, mil kristlik usk meie maale jõudis. Olen väga rõõmus, et võin kõigile eriarvamustele vaatamata uskuda, et meie kiriku vaimulikud näevad ennast Kristuse evangeeliumi sulastena rahva keskel ning esindavad sellest tulenevalt tõelist „rahvakiriklikku“ mõtteviisi: oleme kutsutud ja läkitatud, et viia rõõmusõnum kõikide inimesteni, ka nendes kõige pisemates Eesti paikades, kus võib-olla kirik ongi jäänud veel ainsaks, viimaseks lootuse kandjaks mitte ainult vaimulikus, vaid ka igapäevases inimlikus mõttes.
Murelikuks teeb, et nõukogude aeg on võõrutanud inimesed isikliku vastutuse tajumisest. Näitena: kiriku liikmeannetust mõistetakse sagedasti „oma nime kirjas hoidmisena“, selle asemel et näha selles oma panust kogudusetöö heaks ja evangeeliumi kuulutamiseks. See mõtteviis peab muutuma.
Teiseks teeb muret, kui tullakse välja paljudes maades juba ilmselgelt valeks osutunud mõtteviisiga, nagu võiks kiriku sõnumi „kaasajastamine“, minu hinnangul pigem lahjendamine, kirikut kuidagi tugevdada, elujõulisemaks teha ja rohkem inimesi kirikusse tuua. Tulemus on alati ja igal pool vastupidine. Peamine on, et ei tohi hakata kuulutama oma tarkust Kristuse asemel, kes ongi, nagu pühakiri ütleb, selle maailma silmis narrus, neile aga, kes usuvad, ainus pääste ja lunastus.
Muredest ja raskustest hoolimata olen alati imetlenud ja lausa imestanud selle üle, kuidas meil on endiselt inimesi, nii vaimulikke kui teisi koguduse töötegijaid, kes on valmis inimlikult justkui mitte midagi (või vähemalt mitte kuigi palju) vastu saades ennast jumalariigi tööle pühendama. Praostina olen seda näinud ja imetlenud ka kõigi Pärnu praostkonna õpetajate ja koguduste puhul.

Kui kauaks Ameerikasse plaanid jääda?
Vastan täiesti siiralt, ilma igasuguse poosita: ei tea! Nii kauaks, kui vaja on. Jumal teab.
Kätlin Liimets

EELK konsistooriumi otsusega 10. oktoobrist on Enn Auksmannile antud 25. ordinatsiooniaastapäeval EELK aukiri pikaajalise ja ustava teenimise eest EELKs.

Enn Auksmann
Sündinud 30.10.1969 Pärnus
Tartu 3. kk 1987, TÜ 1987–1990 (ajalugu, lõpetamata), UI 1990–2003
Ordineeritud diakonõpetajaks 1992, õpetaja õigused 2003
Pärnu praostkonna praost 2005–2017
Teeninud õpetajana Jõelähtme, Paide ja Kärdla kogudust. Pärnu Eliisabeti koguduses 2004–2017. Alates 23. oktoobrist Los Angelese koguduse õpetaja USAs
Abielus Mirje Auksmanniga. Johannese, Joosep Felixi ja Maarja isa. Tütar Maarja on Prantsusmaal Fanjeaux’ dominiiklaste kloostris noviits

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)