Esileht » Online » Online artiklid »

Enn Auksmann: ingel lendab nii kiiresti kui tarvis!

05.04.2010 | | Rubriik: Online artiklid

Kui lihtinimese jaoks võib munadepüha piirdudagi vaid munade koksimisega, siis kiriku jaoks on tegemist Kristuse ülestõusmise pühaga, kõige olulisema pühaga üldse, tõdeb Pärnu Eliisabethi kiriku õpetaja Enn Auksmann.

Lisaks on noorel, 40-aastasel praostil julgust välja käia veel üks ebapopulaarne mõte, et alandlikkus, ustavus ja püsivus aitavad Jumala sõna kindlamini inimesteni toimetada kui võimas kõne ja kandev lauluhääl. "Kuigi telejutlustajaid on ka vaja," tõdeb ta.

Lastele tähendab munadepüha eelkõige munade koksimist, peitmist, otsimist. Mis ideed see püha tegelikult kannab?

Kiriku jaoks on tegemist Kristuse ülestõusmise pühaga, kõige olulisema püha, sündmusega üldse. Me usume, et Jumala poeg sai inimeseks, et jagada inimestega nende elu kuni surmani. Seda me tähistame suurel reedel. Inimesena on ta surnud meie eest, aga Jumalana on ta võitnud väe surma üle ning surmast tõustes andis ka meile lootuse ülestõusmisele ja igavesele elule. Ilma selleta, et Kristus oleks surnuist üles tõusnud, oleks ka kõik muu mõttetu ja tühine, pühakirja seisukohalt.

Kui munadele mõelda, siis niipalju kui tean, on nende värvimine, koksimine, veeretamine ja peitmine seotud puht praktilise põhjusega. Kuna ülestõusmispühale eelneb paastuaeg ja suur nädal on eriti range paastuaeg, siis kuulusid ka munad ja munatoidud nende toitude hulka, mida ei söödud. Kanadele seda aga selgeks teha ei olnud võimalik – nemad munesid ikka, munade hulk kasvas väga suureks ning tuli mõelda, mida nendega peale hakata. Kuna oli pühade aeg, siis hakati munasid nende erilisuse väljendamiseks värvima ja kõikvõimalikke muid asju tegema.

Tänapäeval lähevad kõik poodi mune ostma ja on suur probleem, kust valgeid mune saada, mida värvida. Vanasti oli küsimus, mida ülejäänud munadega teha! See näitab, kuidas ajaloos asjad muutuvad ja tihti inimesed ei teagi, millega tegelikult tegu.

Mina arvan, et mune võib ikka koksida, tegelikult on ju iga pühapäev nagu ülestõusmispüha. Meiegi peres söödi pühapäeviti mune. Meil oli veel ka selline komme, et ülestõusmispühade ajal toimus maiustuste otsimine, aga ma tean, et mõnel pool, näiteks Saksamaal, on munade peitmine ja otsimine suur traditsioon. Seoses sellega olen kuulnud lugu, kus igal aastal peideti 40 muna ning otsiti need siis taas üles, kuid ühel aastal leiti 41 muna. Selle peale tuli kõik munad minema visata – keegi ju ei teadnud, milline muna oli aastavanune.

Mida luteri kirikus muudaksite?

Kõigepealt muudaks nime, sest Martin Luther on ise palunud, et keegi ei nimetaks ühtegi kirikut tema nime järgi. On ikkagi Kristuse kirik, üks püha üleilmne kirik. Sisuliselt ma muudaks seda, mida ma nimetaks kujutelmaks rahvakirikust. Sellest, et kunagi kuulus kogu rahvas tervenisti kirikusse või oli üks kirik, mis kuulus tervenisti rahvale. Kus n-ö kirik ja ühiskond oli peaaegu et üks ja sama asi. Tänapäeval on see võimatu, aga inimestel on selline ettekujutus.

Nagu näiteks ka see, et Eestis me oleme enam-vähem kõik luterlased ning paljud inimesed ei mõtlegi, mida see tähendab. Mina tahaks küll teada, kes ma olen. Kui ma selle enesele selgeks teen, siis ma ka tunnistan seda, mitte nii, et ma nagu natuke olen. Kui meil on räägitud usupuhastusest ja reformatsioonist, siis lihtsustatult õpetati tollel ajal seda, et "kui münt see kasti kolksatab, siis hing see taeva volksatab". See oli põhjus, miks meie kirik on tekkinud. 500 aastat on möödas ja mitte midagi ei ole muutunud! Väga tihti kuuleb arvamust, et "kui maksan raha ära, siis on mu kirikuasjad korras ja kirikuõpetaja tuleb mind matma". Et mida rohkem makstakse, seda ilusamini õpetaja räägib ja seda kindlamini taevasse saadakse… Mina tahaksin, et inimesed oleksid enda ja Jumala ees ausad.

Edasi loe Linnalehest!

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)