Esileht » Online » Online artiklid »

Enn Auksmann: asjadest rohkem võiks kinkida oma aega

23.12.2008 | | Rubriik: Online artiklid

 

Kristlikud jõulud langevad kokku talvise pööripäevaga, mis eesti vanarahva jaoks oli mitmes mõttes rõõmupidu, kus valgus sai pimedusest võitu ja päev hakkas jälle pikenema.

Küllap väga vanal ajal tunti hirmugi, kas päev võidab öö ja aastaringkäik jätkub, nagu see jätkunud on.

Arvatakse, et komme jaanitulesid süüdata on seotud uskumusega, et päike võib ööpäev läbi paistmast väsida ja talle peab tuletegemisega appi tulema. Valgus tähendas elu.

Pärnumaa praost Enn Auksmann, jõulude sisuks on samuti elu, mis on seotud Jeesuse sündimisega. Ometi märkan üht erinevust. Kui vanarahvas talvise pööripäeva järel, kus päev jälle pikenema hakkas, pillerkaaritas ja kui jõukus lubas, andus liigsöömisele, on kristlik arusaam jõuluajast kasinam, sest kui väikemees majas, ei kõlba ju käratseda. Palju minu jutus tõtt oli?

See, et jõulud langevad kokku pööripäevaga, on teadlikult kokku sobitatud. Meil ei ole kirjalikku või piibellikku allikat kuupäevast, mil Kristus täpselt sündis. Lihtsalt kunagi kirik otsustas, et just see aeg on kõige sobivam Kristuse sünni tähistamiseks. See polnud ainult vanade eestlaste jaoks sätitud, vaid kirik sobitas selle ajale, kui Vana-Roomas peeti nn Päikese sünnipäeva.

Kirik kasutas seda harjumuspärast piduaega ära, aga mitte ainult. Kirik tahtis sellega juhtida tähelepanu, et peale Päikese sünni on sündinud maailma uus, tõeline valgus, vaimuvalgus, mis Jumala poja siia maailma sündimisega tekkis. See tähendas samuti võitu pimeduse ehk kurjuse üle.

Mis puutub pillerkaaritamisse, siis ma ei arva, et siin oleks suur vastuolu, sest ma ei ole kindel, kas teadmised eesti vanarahvakommetest üldse ulatuvad üle ristiusu aja.

Jõuluaega on vahel hurjutatud küll eestlaste liigsöömise pärast. Aga jõuluroad on seotud just kristlusest pärit tavaga, sest nagu ülestõusmispühale, nii eelnes jõuluajale ju paastuaeg. Ja vähemalt vanasti oli paast tõsine asi.

Tänapäeval on advendiaeg ja jõulud kasvanud kokku ühtseks jõuluajaks ning, tõesti, pigem peetakse jõule selliseks vaikseks ja perekeskseks ajaks, kus väga pillerkaaritama ei hakata. Aga rõõmu jõuludest võiks ju tunda ometi ja seda teistelegi valmistada.

Mulle tundub vastupidi. Laupäeval käisin Pärnus Rüütli tänaval jõululaadal, nägin seal müügilettidel halba kunsti, odavat käsitööd, tarbetut keraamikat, samal ajal kostsid Rüütli platsilt kommertslikud jõululaulud mitte kõige hiilgavamas esituses …

Kas see jõuluraha teenimine sundostudega, mis jõulude ajal kingitusteks tehakse, ei tekita kirikupüha tähtsaks pidavates inimestes vastumeelsust, nõutust?

Pühad on meile tähtsad ja inimesed võiksid pühade ajal kõik rõõmsad olla, oma argielu raskused korraks eemale peletada. Võimalik, et teeme aastavahetustel lärmigi selleks, et tõrjuda mõtet lähenevast surmast, mis kaasneb teadmisega, et üks aastaring on jälle ära elatud.

Aga kinkima peaks rohkem iseennast, oma aega, ligimese ligi olekut. Aga kui kinkimiskohustus hakkab rõõmu meis varjutama, on küll asi kurjast ja aeg natukene tagasi tõmbuda.

Probleem on nn ärimaailmas endas, kus inimeste valmidust rõõmu teha ära kasutatakse. Ei ole õige suruda peale arusaama, et asjade kaudu muutub elu õnnelikumaks. Aga see on laiem teema, mis ei puuduta ainult jõuluaega.

Asjadekultus ja sellega kaasnev kastisüsteem on osa ühiskonna ülesehitusest ja vaevalt kirikut ohustab, aga kuidas kirik suhtub sellesse, et haritud ringkondades ei kõnelda Jeesusest enam kui jumalikust olevusest, vaid kui ajalootegelasest, lihast ja luust inimesest, kelle mõju, tõsi küll, on viimasel paaril aastatuhandel olnud maailmas kõikehõlmav?

Kõnelgem kas või Ernest Renani eesti keelde tõlgitud “Jeesuse elust”.

Renan on kirjutanud selle raamatu ajalooperioodil (19. saj – T. K.), kui tõusis esile teoloogide püüd leida ajaloolist tõelist Jeesust, inimlikku eeskuju, kes oleks vaba usulistest kaunistustest.

Mina kuulun nende inimeste hulka, keda võiks nimetada konservatiivideks, kes ei suuda lahus näha ajaloolist Jeesust inimeseks saanud Jumala pojast.

Jeesuse mõju ajaloole on olnud tõesti hämmastav.

Tegemist oli ju lihtsa inimesega, peaaegu ei kellegagi, kes kogus enda ümber hulga samasuguseid lihtsaid inimesi, ja korraga on sellest saanud maailmas levinuim usund.

Kirjanduses on levinud klišee, kus Jeesust ei löödagi risti, vaid löödi ikkagi keegi tundmatu, ja Jeesuse ülestõusmine põhineb tema kokkuleppel Pilatusega, kes lasi tal minna, arvatavasti Rooma, kus ta lihtrahva hulga kõrge vanuseni elas.

Inimesed, kes niimoodi teoretiseerivad, ei ole vist neid asju lõpuni mõelnud. Kui küsiksime, kuidas sai võimalikuks, et Jeesuse apostlid Peetrus, Johannes, Andreas… nad olid lihtsad kalamehed, viisid Jeesuse sõnumi maailma. Võtame siit Pärnumaa neli või kaksteist rannakalurit või lihtsaid külamehi, mõtleme välja neile sõnumi ja saadame teele, et nad vallutaksid oma tõe kuulutamisega kogu maailma.

Kardan, et meie meestel oleks raskusi mittetulundusühinguga maha saada.

Aga Jeesusel ja tema jüngritel õnnestus saadud sõnum maailma vaimseks pärandiks muuta, veel enam, inimesed sajandeid seda järgima panna.

Vandenõuteooriatel on alati puuduv lüli ja siin see ongi: kuidas sai Jeesusel võimalikuks see, mis tegelikult tõeks sai? Et uskuda sellistesse konstruktsioonidesse, nagu Jeesust ei löödudki risti ja muu – ma ei tea … (Naerdes.) Minul nii palju usku ei ole. Usun parem pühakirja.

Kas ristimata inimesel on võimalik olla kristlane?

See on usu põhiküsimus, millele lühidalt saab vastata eitavalt, pikemalt rääkides läheks jutt väga pikaks. See on lausa omaette teema, mis puudutab ka jõulusündmust. Kristlased usuvad, et tõeliseks eluks vajalik ühendus Jumalaga – see saab võimalikuks Jeesuses Kristuses, inimeseks saanud Jumalas, kellega meid ühendatakse ristimise ja usu kaudu.

Soovin kõigile õnne ja häid jõule.

Jääb üle ühineda: häid pühi!

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)