Esileht » Online » Online artiklid »

Enn Auksmann: armastada ja aidata inimest ehk sallivuse talumatu kerg(l)us

05.09.2015 | | Rubriik: Online artiklid

Alustasin Tartu ülikoolis ajalooõpinguid nõukogude aja lõpul, aastal 1987. Esimeses loengus ütles üks minu poolt väga austatud ja armastatud õppejõud umbes nõnda: “Marksistlik-leninlik ajalookäsitlus õpetab, et inimühiskonna ajalugu toimub arenguna primitiivsemalt täiuslikuma suunas. Kõige täiuslikumaks ühiskondlikuks formatsiooniks on kommunism.”

Järgnes vaikus, mille jooksul ma ei suutnud kuidagi saada üle üllatusest, mille need sõnad olid minus tekitanud. Kõnealune õppejõud oli meie perekonnatuttav, ja seniste kokkupuudete põhjal ei oleks ma mitte kuidagi osanud tema suust midagi selletaolist oodata.

Aga ta jätkas: “See ajalookäsitlus on vale, kuna asetab uurija uuritavast moraalselt kõrgemale ning toob endaga paratamatult kaasa ebaadekvaatsete hinnangute andmise, iga ajalooperioodi tuleb aga hinnata temale endale omaste kriteeriumide alusel.”

Seejärel õpetas too auväärne õppejõud meile kaks üliolulist printsiipi, millest peaksime oma õpingutes, uurimistöös ja üleüldse elus lähtuma: sine ira et studio1 ja audiatur et altera pars2. Näib, et need põhimõtted on põhjalikult ära unustatud – kui neid üldse ongi kunagi teatud ja järgitud. Iseäranis põhjalikult on need ära unustatud viimase paari aasta “debattides” (ei, ei saa ilma jutumärkideta), olgu traditsiooni ja progressi või sallimatuse ja avatuse üle arutledes vaieldes kakeldes.

Edasi loe ERR Uudistest

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)