Esileht » Arvamused » Arvamus »

Enesetaputerrorist või kangelane?

23.03.2005 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Eelmise nädala esmaspäeval näitas ETV filmi «Surra, et tappa», kus räägiti noortest palestiina ja tðetðeeni naistest, kes olid sooritanud enesetapurünnakuid või väljendasid oma soovi sellisele missioonile minna. Filmi autor Lisa Ling küsitles nii «missiooni täitnud» naiste sugulasi kui ka neid noori naisterahvaid, kes väljendasid selleks valmidust.

Eriti meeldejääv oli kaader, kuidas Ling küsis ühe noore palestiinlanna käest, kas too on valmis sooritama enesetapurünnakut asulas, kus vaid mõni tund varem olid Iisraeli tankid sõitnud rusuks mitu elamut. Järgnev dialoog kõlas umbes nii: «Kas te nüüd olete valmis minema enesetapurünnakule?» «Jah,» vastas palestiinvlanna. «Kas teid see ei häiri, et seejuures hukkuvad ka süütud inimesed?» «Ei.» Film edastas seega ehedalt noore naisterahva valmidust tappa süütuid inimesi.

Shadia Drury kirjutas kaks aastat tagasi artikli, milles võrdles Vana Testamendi usukangelast Simsonit 11. septembri 2001. a rünnakuid juhtinud Mohammad Attaga. Mõlemad tundsid, et Jumal juhib neid purustama kahte sammast, samuti olevat end Jumala käes instrumendiks, mille abil teostatakse Jumala õiglust, mõlemad tõid teadlikult ohvriks omaenda elu, mõlema «missiooni käigus» maeti hoone rusude alla ligikaudu kolm tuhat süütut inimest (seejuures oli ka vilistide templis «nii mehi kui ka naisi»). Üksnes teo tagajärgede põhjal oleks loogiline mõelda, et kui Atta väärib hukkamõistu ja võika mõrvari kuulsust, siis peaks seda väärima ka Simson. Kuid Simson on kangelane. Eriti just selle tõttu, et «kui hoone langes … kogu sees oleva rahva peale, … oli surnuid, keda ta surres surmas, rohkem kui neid, keda ta oma elus oli surmanud» (Km 16:30).

Lugu usukangelasest Simsonist õpetatakse pühapäevakoolides, kuid vilistide jaoks oli Simson terrorist. Õnneks (või õnnetuseks) ei räägi me lugu lastele nii, nagu vilistid seda nägid. Simsoni loos olid kõik templis olnud vilistid karistuse ära teeninud, mistõttu surm hoone rusude all oli nende jaoks igati õiglaseks ja väljateenitud karistuseks. Samamoodi mõtles ka Mohammad Atta.

Kui kaks ja pool aastat tagasi Moskvas toimunud Dubrovka pantvangikriisis hukkus tšetšeenide käe läbi vaid üks inimene, hukati pantvangide vabastamise käigus kõik gaasiuimas pantvangivõtjad, sealhulgas naised. Ühtedele said kangelasteks hukkunud, teistele hukkajad. Kes ühele kangelane, see teisele terrorist. Ning õigustatud sihtmärkideks on kõik, kes vastaspoolt toetavad.

Terrorismi, iseäranis enesetaputerrorismi, on tavaliselt kasutusele võtnud konflikti nõrgem osapool, kes tavapäraste vahenditega vastasele vastu panna ei suuda. Tugevam pool aga käsitleb tekkinud olukorda kahepalgeliselt: ühelt poolt totaalset vastandumist ja sõda ei toimu, mistõttu rünnakud tsiviilelanike vastu klassifitseeruvad inimsusevastaste kuritegudena, teisalt on tegu sõjaga terrorismi vastu, kus vaenlasel esimese põhjuse tõttu puudub õigus olla koheldud tavapärase sõja reeglite kohaselt. Tavapärases sõjas mõeldakse, et vastaspoole sõdur tapab, sest ta on kohustatud käsku täitma; terroristid tapavad aga omaenda kurjast loomusest (tapmisihast?) lähtudes. Just seetõttu ei saa nendega läbi rääkida, sest mis on valgusel pimedusega, headusel kurjusega ja Jumalal saatanaga ühist?

Miks siis on Simson usukangelane ja Atta terrorist? Shadia Drury vastab: «Simson on lihtsalt meie poolel.»

Alar Kilp

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)