Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Endel Loo hindab ja otsib rõõmsat kodutunnet

18.04.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

 Kuressaares elab ja sealse koguduse liige on tarbekunstnik Endel Loo, kel eluaastaid kogunenud juba 91.

1994. aastal kodumaale naasnud ja Saaremaale asunud Endel Loo (fotol) on aktiivne vaatamata eale. Hiiu- ja Saaremaa liikumispuudega inimesed kuulevad tema mõtteid Soome-Eesti ühisprojekti «Virtu» kaudu. See kujutab endast vestlusringi, kus saatejuht on koha võtnud Kuressaare päevakeskuses, kuulajad-osalejad aga kodudes kaameraga varustatud arvuti ees. «Vestlussaade hoiab mind käigus,» ütleb vanahärra.
Oma elu kohta on ta öelnud: «Ma elan tulevikule, homsele päevale. Minevikus ma kuigi palju ei tuhni. Ma mõtlen sellele, kuidas ikka ja jälle saaks midagi head ja kasulikku ära teha. Olen endale elus eesmärke seadnud ja need tänu suuresti vist ka vanale väärt eesti jonnile saavutanud.»
Ta on sündinud Viljandimaal, saanud keskhariduse Gustav Adolfi gümnaasiumis Tallinnas, õppinud laulmist Tallinna konservatooriumis, põgenenud 1944. aastal Rootsi ning siirdunud hiljem Kanadasse. Omandanud kõrghariduse reklaamikunsti alal Stockholmis, õppinud Toronto konservatooriumis, asutanud oma tarbekunstistuudio.
Pärast abiellumist kolis Endel Loo Soome, Eesti iseseisvumise järel tuli abielupaar Saaremaale. Siin õpetas kogemustega kunstnik saare õppekeskuses ja Kuressaare ametikoolis tarbekunsti. Ta on välja andnud neli heliplaati, teinud Toronto Peetri kirikule sisekujunduse, avaldanud 2005. aastal mälestusteraamatu «Killud» ja aastal 2010 luuleraamatu «Ütlematut», mille kinkis ka Eesti Kirikule.
Raamatu arvustuses kirjutas Bruno Pao: «Seda raamatut käes hoides ja lugedes hoomad, et meie rahva hulgas on veel sitkeid ja tublisid tüüotsa mehi, kellel on kultuuri tüsedust, ehedat vaimsust ja elujõudu. Seda kõike liidab tema armastus oma rahva vastu.» (Sirp, 21.1.2011)
Sageli on Endel Loo Laurentiuse koguduse jumalateenistusel, aga ka mujal. Ta ütleb, et naudib kirikut, kui see tekitab temas pere tunde. Ja täpsustab: «Kui õpetaja ei suuda kirikuskäimist muuta perekeskseks, siis on ta kaotaja. Kahjuks on luteri kiriku viga, et peretundega kaasnevat rõõmu on raske edasi anda.»
Eestis nagu Soomeski, kus ta soomlannast abikaasa Helenaga on elanud, võiks tema arvates olla kõigile kohustuslik kirikumaks. Eestluse hoidmisel hindab ta oluliseks keele ja globaalses maailmas armastuse, mis ei tee vahet rahvuste ega uskude vahel.
Rita Puidet

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)