Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Enda sisse vaatama

08.04.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Kannatusnädal ja sellele järgnevad ülestõusmispühad panevad Kristuse teekonnale mõtlema küllap rohkemaid kui need, kes igal pühapäeval kirikus käivad. Eesti Kirik esitas küsimusi kahele vaimulikule ja kujundas nende mõtetest järgneva loo. 

Eesti Kirik: Ülestõusmispühadel tervitame me kirikus üksteist päevakohase lausega: Kristus on üles tõusnud! Tõesti, Ta on üles tõusnud!… Mis te arvate, kuidas kõnetab see lause tänapäeva inimest üldisemalt, ka kirikuvõõrast?
Kuidas teile tundub, kas inimkond on enam kui 2000 aastaga midagi õppinud? Kui lubate, siis – milline võiks Kristuse käekäik olla tänapäeval?
Kas tänapäeva Juudast on kerge ära tunda? On neid meie ümber või on ta meie sees?
Peeter Kaldur, Jõhvi koguduse õpetaja: Ülestõusmispühad, täpsemalt Jeesuse Kristuse ülestõusmine või veel täpsemini ülesäratamine surnuist, on kristliku usu ja kuulutuse keskpunkt, millega koos püsib või langeb kogu kristlik usk ja kuulutus. Apostel Paulus väljendab seda äärmiselt selgelt ja ühtaegu radikaalselt, öeldes: kui Kristus ei ole surnuist tõusnud, on kogu teie usk tühine. Ning kirikuisa Tertullianusele on omistatud sõnad: «Usun, kuna see on absurdne, s.t see on võimatu, inimlikule mõtlemisele haaramatu.»
Mare Palgi, Kose ja Tuhala koguduse õpetaja: Ülestõusmispühade tervitus on nagu salakeeles, mida mõistab vaid ristirahvas. Paganad võivad teada sõnu, aga sõnade tähendus jääb neile arusaamatuks nagu kreeka keel ja seega ka kogu tervituses sisalduv rõõm kättesaamatuks. Sest mida muud me selle tervitusega väljendame kui ääretut rõõmu! Üks asi on nentida, et kunagi tõusis Kristus surnuist üles, teine asi teada, et tema ülestõusmine puudutab ka mind. Teada Issanda sõnu, mida ta ütles sel hommikul Maarja Magdaleenale: ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.
Peeter Kaldur: Kõikidel aegadel on siiras, heas mõttes lapselik usk Jeesuse Kristuse ülestõusmisse olnud omane vaid vähemikule inimestest ja praegusaegses Eesti ühiskonnas võime inimesed jagada tinglikult kolme gruppi. Kõige suurema rühma moodustavad need, kellele usk üldse ja eriti usk Jeesuse Kristuse ülestõusmisse on vastuvõetamatu või kes selle peale üldse ei mõtlegi.
Teise grupi moodustavad tänapäeva gnostikud, kuigi nad seda nimetust enda kohta ei kasuta. Need on inimesed, kes tunnevad huvi pühakirjas kirjeldatud sündmuste vastu, kelle mõtlemise mudel kasutab skeemi «see on nii, aga…», kes ei eita enamikku jumalikke tegusid ja sündmusi, aga püüavad kõigele anda inimliku seletuse.
Võib tunduda, et see on teaduslik mõttelaad, kuid seda võib nimetada pseudoteaduslikuks. Samas aga enamik tõsistest teadlastest usub (ega häbene seda usku), et me lihtsalt ei tea väga paljusid asju ning et kristlik usk annab väga tõsiselt võetava seletuse nii maailma ajaloole kui sündmustele kaasaegses maailmas.
Ning lõpuks tuleb vähemus, kes siiralt usub sellesse, et Jumal äratas Jeesuse Kristuse surnuist üles, et Ta elab igavesti ja on meie kõigi ligi selle elu keerulistes sündmustes ja väljakutsetes. See usk ei ole kuidagi arendatav, see ei järeldu mingitest sündmustest, meie teadmistele ja isegi kogemustele toetuv mõtlemine ei saa kuidagi selleni jõuda; aga samas on see usk Jumala kingitus, on meie kõikide jaoks olemas ning me kõik võime seda jaatada või eitada.
Tõenäoliselt kõige raskem ongi paljudele see, et Jumal ei suru seda usku mitte kellelegi peale, kuigi see usk on kogu aeg meie ümber olemas ning on rikas ja külluslik.
Mare Palgi: Tulin äsja reisilt. See reis viis mind Prantsusmaa pealinna ning mul oli  võimalus külasta Pariisi võimsaid katedraale ja kauneid kirikuid Jumalaema kirikust Montmantre’i Sacré Cœr’ini. Imetlesin nende kirikute arhitektuuri ja kunsti, mis on tõesti muljetavaldav. Ent veelgi võimsama elamuse jättis mulle see, et igas kirikus põlesid palveküünlad ja igas kirikus olid mõned inimesed, kes palvetasid. Enamikus kirikutes on altari ümber koorikäik. Ümberringi jalutasid turistid ja plõksusid fotoaparaadid, aga sellest ei lasknud end segada need, kes olid tulnud siia palvetama.
Mulle tundub, et samuti on Kristuse ülestõusmise sõnum midagi keskset, mille ümber kogu muu maailm kulgeb. Võib imetleda välist külge, võib-olla värvida mune ülestõusmispühade hommikul, aga alles siis, kui astud keskele, Jumala altari ette, Kristuse risti juurde, koged seda, mis on tõeliselt hea, ilus ja võimas.
Eelnevad põlvkonnad on hoolt kandnud, et kirikud ja altarid ootavad meid kõikjal. Kõigil on võimalik tulla. Tulge, sest kõik on ju valmis! Hea sõnum Kristuse ülestõusmisest ei aegu. See kõnetab neid, kel on avatud süda. Kõnetab tänapäeval samamoodi nagu kaks aastatuhandet tagasi.
Peeter Kaldur: Samas ei ole usk kuidagi ühiskondlik ega kollektiivne, vaid on alati individuaalne ja seda peab iga inimene ise õppima, nii nagu me ise õpime kõnelema ja kõndima, jalgrattaga sõitma ja ujuma, kuid iga sellise õppimise juures, kaasa arvatud usu õppimise juures, on meile vajalikud õpetaja ja juhendajad.
Kahtlemata on lihtsam õppida, kui keegi elab meile ette, näitab ette, ja me ei pea kõiki vigu ise tegema. Seda, kas inimkond on 2000 aasta jooksul midagi õppinud, on raske öelda, kuid igal inimesel on olnud ja on praegugi võimalus õppida, on võimalus edasi minna ja jumalanäolisemaks muutuda. Selleks on ka Jeesus Kristus, meie suur eeskuju, surnuist üles äratatud ning elab praegu meie jaoks ja meie keskel.
Mare Palgi: Kas inimkond on midagi õppinud? Selle küsimusega tulid mulle meelde Jeesuse sõnad: «Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik» (Mt 11:29). Kus kohtad sa tänapäeval alandlikkust ja tasadust, teise põse ette pööramist?
Kristuse käekäik täna. Arvan, et Jumala lunastusplaan on täiuslik ja selles mõttes pole vahet, millisel ajal see aset leidnuks. Ikkagi toimuks kõik nii, nagu Jumal on ette näinud. Kristus elab. Kus kaks või kolm on tema nimel koos, seal on ka tema.
Kui Jeesus rääkis jüngritele äraandjast, hakkasid nood talle järjestikku ütlema: «Ega ometi mina see ole, Issand?» Eks meie pea igaüks endalt samuti küsima: «Ega ometi mina?» Isegi Peetrus salgas sel ööl ja lausa kolm korda järjest. Kas peame end Peetrusest paremaks?
Küllap tuleb meilgi igasuguseid olukordi ette. Olukordi, mil meie süda lubab teha väikesi mööndusi ka usuküsimustes. Olukordi, kus anname kiusajale järele ja tõstame oma mina Kristusest kõrgemale. Andku Jumal meile taipu ära tunda, kui oleme astunud ohtlikule pinnale, ja jõudu tulla tagasi. Et meist ei saaks taganejad, vaid järgijad.

Mõtteid vahendas
Mari Paenurm

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)