Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Enda ja teiste käitumise analüüsimiseks

04.03.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

On igati rõõmustav, et professor Tõnu Lehtsaar on märkimisväärse raamatuga maha saanud.
Konflikt on midagi taolist, millega meil kõigil tuleb tegemist teha, olgu siis tegu konfliktiga inimese sees, abikaasade vahel, töökollektiivis või mis tahes inimkoosluste vahel. Mäletame veel erksalt suviseid uudiseid ja seda keeltki, milles räägiti Vene-Gruusia konfliktist. Mõtlesin toona tõsiselt väljendi «konflikti osapooled» peale, mis on küll näiliselt neutraalne, aga just oma näilise neutraalsuse tõttu agressori ja tema ohvri ühe pulga peale seab ja süü nende vahel võrdselt ära jagab.
Oleme konfliktialdis rahvas. Seda lõputut ärapanemist ja -tegemist ning fastsinatsiooni oma vastasest, mis kohati otsekui elumõtteks ja kinnisideeks saab, on ehk kõige paremini väljendanud Tammsaare läbi Andrese ja Pearu igapäevase rivaalitsemise. Nood kaks on heaks näiteks selle kohta, kuidas konflikt lisaks muule ka sarnastab. Saad ju oma vastase vaid selles «keeles» ära võita, mida ta mõistab ja sinuga jagab.
Lähenemisvõimalusi konfliktile on palju. Võiksime rääkida teatud füsioloogilistest muutustest, ihunõredest, emotsionaalsetest palangutest jms. See annaks terminile «konflikt» ehk enamat materiaalset sisu. Professor Lehtsaar on jäänud oma käsitluses peamiselt suhtlemiskonflikti, seega konflikti kui sotsiaalse fenomeni juurde, mida raamatus illustreeritakse ohtrate, sageli lausa võsapetsilike konfliktinäidetega elust enesest.
Meie väikeses kultuuris, kus vohab pidev ja jätkuv «ärapanemine», oleks hea teada kas või seda, et «ärapanemine on eristiline nähtus, mille eesmärk on vastase diskussioonist väljalülitamine tema efektiivse silditamise abil» (lk 16).
Kindlasti andnuks konfliktist rääkimisele paljutki juurde pühakirja perspektiiv. Kas või sellele samale silditamisele. Mulle kui kristlasele jääb mõistetamatuks, miks ei ole kristlane Lehtsaar pühakirja kas või näidete tasandil sisse toodud. On ju mitmedki piiblilood konfliktist ja andestusest rääkimisel vaat et lausa paradigmaatilised. Näiteks või Jeesuse lugu ühele põsele löömise korral teise ette keeramisest.
Kas on ehk lugupeetud professor siinkohal peljanud, et raamatu tõsiteaduslikkus pühakirja näidete tõttu kannatab? Oleme siin Eestis ju viimaste uuringute järgi maailma vähim usklik maa. Samas on raamatu mõttekildude osas tsiteeritud vanasõnu ja kõnekäände ning muidki suulisest pärimusest tulenevaid ütlusi.
Sisu refereerimisse laskumata tahaks öelda, et mõneti häiris mind kui lugejat raamatu fundamentaalantropoloogilise osa nõrkus. Kas on konflikt aeg-ajalt ettetulev fenomen, mille asjatundjad peavad ära tundma ja spetsialistid lahendama, või on siiski tegemist millegi märksa sügavama ja inimolemusele ürgomasemaga, ilma milleta me elatud ei saa? Teisisõnu, millegi olemuslikuga.
Ehk tasuks siinkohal meenutada Uku Masingu esseekogu «Meil on lootust», kus ta väidab et kogu (kapitali)maailma iseloomustav konkurents ei ole mitte midagi muud kui Thomas Hobbsi «kõikide sõda kõikide vastu» selle reeglistatud, kontrollitavas ja igapäevases vormis.
Mitmed teisedki tänapäevased, raamatus käsitlemist mitteleidnud sotsioloogid/teoloogid on jõudnud üsna lähedale näiteks sellele, et samastada pattu ja rivaliteeti (konflikti). Et nn suur plaan ei ole raamatus selgesti välja toodud, siis jääb lugejal puudu ka raamistikust, millesse asetada kõik see väärtuslik ja rikkalik informatsioon, mida raamat heldesti jagab.
Mõneti häirib ka autoripoolse isikliku vaate puudumine või varjatus. Mõttekildude osa mõjub eklektiliselt ja tekitab küsimusi, kuidas sobituvad nood verbaalsed illustratsioonid kokku järgnevalt, peatükkide sisus, äratooduga.
Raamat on kahtlemata heaks abivahendiks kitsamaid pädevusi vahendavatele koolitajatele ja õpikuks koolitatavatele, keda ehk peamiselt huvitabki konfliktoloogia pragmaatiline külg, mitte niivõrd süvaanalüüs või konflikti igapäevasuse ja paratamatuse tõdemine.

Andrus Norak,
kaplan

KOMMENTAAR
Tegu on artikli autori isikliku arvamusega, mis ei väljenda Eesti Kiriku toimetuse seisukohta. Lehtsaare õpik kandideerib Eesti teaduse populariseerimise auhinnale, mida annavad koostöös välja Eesti Teaduste Akadeemia ja SA Archimedes. Raamatut on soovitanud psühholoogia instituutide juhid prof Jüri Allik Tartu ülikoolist ja prof Aleksander Pulver Tallinna ülikoolist. Raamatu viimased eksemplarid on veel saadaval raamatukauplustes üle Eesti.

EK

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)