Esileht » Arvamused » Arvamus »

Enam heasoovlikkust

18.06.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Langegu vihmapiisad õrnalt su laugudele,
Lahutagu leebed tuuled sinu meelt,
Rõõmustagu päikesekiired sinu südant,
Olgu päevakoorem sulle kerge kanda
Ja võtku Jumal sind oma armastuse hõlma.

Sellised on sõnad vanas iiri palves, mille on ühe uue palveraamatu jaoks tõlkinud Valda Raud.
Nelipüha nädalavahetusel püüti Viljandis EELK diakoonia- ja misjonipäevadel leida vastust küsimusele, mida saaks kirik teha, et meie koguduste eemalejäänud liikmed liiguksid tagasi kirikutesse, ligemale Jumalale ja kaaskristlastele. Tõdeti, et lihtsam on kutsuda, kui olla valmis tulijaid vastu võtma. Pole ju küsimus selles, et kirikus ei ole tulijatele istekohti, vaid soojuse, avatuse, ärakuulamisoskuse defitsiidis.
Viljandi maavanema kohusetäitja Kalle Küttis meenutas misjonikonverentsi paneelvestluses ühte hetke oma elust. Ta oli Mustvee kooli noor õpetaja. Ühel päeval põles ta elamine maha. Alles jäid vaid riided, mis tal seljas olid. Ta ütles, et esimene, kes tema juurde tuli ja abistava käe sirutas, oli Siberist tagasi tulnud kirikuõpetaja Harry Haamer. Ta tulnud poole koti kartuliga. Tänasel maakonna hariduselu juhil, kes suhtub väga positiivselt usuõpetusse, on see ligi 30 aasta tagune tegu tänaseni meeles. «Arvan, et just sellistes tegudes on koos misjon ja diakoonia,» ütles mees.
Olen kaugel arvamisest, et tänane kirik peaks ennast kõigile meeldivaks muutma. Esiteks pole see võimalik ja teiseks võib selline püüd kaasa tuua ajutise näilise edu ja lõpuks kiire hääbumise. Samas ei tohiks kirik end muuta inimesi eemalepeletavaks arusaamatut keelt kõnelevaks ja minoorseid venitavaid laule laulvaks külmaks igandiks.
Agendast sõna-sõnalt mahaloetavad palved, dotseerivad-targutavad pikad ja võõrsõnadega üleküllastatud jutlused, ülikurbade nägudega Jumalale kiitust laulvad kirikukoorid, lendpastorid, kellel pole aega ei enne ega pärast jumalateenistust inimesi ära kuulata – see ja palju muud analoogset võiks olla olemata.
Majandusnõukogu algatatud SWOT-analüüsis on paljude eesmärkide kõrval üks kummaline lause: tõsta jumalateenistuste ja ametitalituste kvaliteeti. Peamiselt tõsistest majandusmeestest koosnev kogu on sõnastanud selle lause just nii, aga hea tahte korral saab ka kirikukeelt kõnelev inimene aru, et püstitatud eesmärgi poole liikumine on hädavajalik, kui me ei taha, et paljud meie kirikud peagi päris tühjaks jääksid.
Usun, et ülaltoodud vanas iiri palvesoovis on võti inimeste tagasi-tulla-tahtmise kasvamisele. Kui kirikutes on hoolimist, armastust, heasoovlikkust ja silmi ning südant näha muresid, siis on inimesel raske neist kauaks eemale jääda.
Jeesus ei öelnud Peetrusele, et ta peaks lambaid kurja näoga eemale peletama, hundiga hirmutama, aeg-ajalt korralikult nüpeldama. Ta ütles: «Sööda mu tallesid! Hoia mu lambaid kui karjane! Sööda mu lambaid!» Oluline on, et ta palub seda teha mehel, kes on südamest kahetsenud oma Jumala ärasalgamist ja kes väidab, et ta armastab Jumalat. Usun, et vaid see, kes on võimeline nägema oma vigu ja neid kahetsema ning armastab Jumalat, saab kirikus teha häid vilju kandvat tööd.
Meie paljudes kirikutes tehakse palju ilusat tööd, aga usun, et vaid meelt ja meelsust pidevalt parandav kirik kasvab nii armastuses kui liikmete hulgas. Ennast õigustava ja maailma kiruva kivistunud kiriku koht on ajaloo suures prügikastis. Tahaks kangesti, et lambukesed jõuaksid taevariiki ja isegi tahaks sinna kangesti jõuda ning üldse mitte ei tahaks ajaloo prügikasti. Seepärast püüdsime Viljandis leida vastust küsimusele, mida saaksid kirikus olijad teha selleks, et eemaleläinud leiaksid tagasitee kirikusse. Leidsime lihtsaid vastuseid.
Jaan Tammsalu, assessor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)