Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Emilie Saag-Karjus – legend juba eluajal

05.04.2017 | | Rubriik: Persoon minevikust

emmi_karjus6. aprillil möödub 100 aastat armastatud lauljanna ja hinnatud hääleseadja Emilie Saag-Karjuse (fotol) sünnist, kes oli mitme aastakümne jooksul oodatud solist enamikus Eestimaa kirikutes.

Emilie ehk Emmi, nagu sõbrad ja õpilased teda kutsusid, sündis pöördelise 1917. aasta kevadel Venemaal Tveri oblastis, kuhu tema esivanemad olid välja rännanud. Eestisse tagasi jõudes elas pere algul Narvas, hiljem Jägalas. Et isa pärines kuulsast Liivide sugupuust, oli Emmi väga uhke selle üle, et ta oli Juhan Liivi täditütre pojatütar.
Kuna Karjuste pere oli väga musikaalne, määras see ära ka kaunihäälse Emilie tuleviku. Esimesed ülesastumised solistina olid tal küla palvetundides Harju-Jaani kihelkonnas, kuhu sageli mindigi „suurte silmadega ja hästi ilusasti laulvat sepaplikat kuulama“. Vennastekoguduse vagadusest kaasa saadud lapselikult siiras usk kandis teda kogu elu ja aitas ka kõige raskematel aegadel oma põhimõtetele kindlaks jääda.
Et vanemad polnud just jõukal järjel, ei kulgenud ka Emilie tee diplomeeritud muusikuni kuigi libedalt. 1937. aastal võttis Helmi Betlem ta enda juurde tasuta õppima ning alles Saksa ajal õnnestus Emmil saada konservatooriumi üliõpilaseks. Pärast Helmi Betlemi emigreerumist läände sai Emmi uueks lauluõpetajaks Linda Saul.
Kuigi Emiliel oli juba kirikulauljana uskliku „häbiväärne“ silt küljes, õnnestus tal 1949. aastal siiski tänu Gustav Ernesaksa, Elsa Avessoni ja isegi Kaarel Irdi eestkostmisele kool lõpetada. „Meil Eestis ei olegi teist niisugust aldilauljat,“ oli Vana Hirmus ise riigieksamikomisjoni esimehena Emilie esinemist kuuldes kõuehäälel põrutanud.
Aastatel 1952–1962 oli Emilie Karjus Eesti Raadio segakoori solist ning 1962–1972 sama koori hääleseadja. Samuti töötas ta armastatud ansamblijuhina raadio lastelaulu stuudios. 1952. aastast tegutses Emilie ka paralleelselt EELK usuteaduse instituudi juurde loodud kirikumuusika osakonnas, kus andis 40 aasta jooksul meie kiriku pastoritele ja organistidele-koorijuhtidele nii hääleseadet kui ka kõnetehnikat. Näitena oma suurimast töövõidust tõi Emilie alati esile Harri Reinu, kes oli pärast 18 aastat redus olemist rääkimisegi unustanud ning kellest ta suutis vormida ühe meie kiriku parema liturgi.
Kuigi Emmil endal lapsi ei olnud, leidis ta kõikjal just lastega ühise keele. Enamiku Eesti pastorite ja köstrite lapsed olid peaaegu nagu tema lapsed, kellele ta külas olles alati ka mõne laulu selgeks õpetas.
1983. aastal abiellus Emilie Karjus leseks jäänud prof Evald Saagiga. Emmi maine teekond lõppes 13. septembril 1995 ning ta maeti Rapla kalmistule Masingute pere platsile.
Mihkel Kukk,
üks Emmi paljudest tänulikest õpilastest

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)