Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Emeriitprofessor Kalle Kasemaa: esimene loodu oli valgus

21.12.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast


 Vaimulik, Vana Testamendi emeriitprofessor ja tunnustatud tõlkija Kalle Kasemaa tähistab 30. detsembril 80. sünnipäeva.

Tartu ülikooli 1991. aastal taasavatud usuteaduskonna esimene dekaan, vaimulik, Vana Testamendi emeriitprofessor ja tunnustatud tõlkija Kalle Kasemaa tähistab 30. detsembril 80. sünnipäeva.

„Peaks uuesti suitsetama hakkama,“ ütleb Kalle Kasemaa sissejuhatavalt ja jääb ilmse lustiga üllatunud nägusid piidlema. Kohe kuuleme 1996. aastal Eesti Ekspressis avaldatud lugu, mis kirjeldab, etkunagi kaevanud üks kirikumees peapiiskop Kiivitile, et Kasemaad vaevab suitsetamise pahe. „Eks hakake ka suitsetama,“ olevat piiskop vastanud, „vahest teete siis ka nii palju tööd.“ Loost tiivustunult lisab Vallo Ehasalu, et tema peab jooma hakkama. Kunagi olnud tal viinalembene krohvija pastoraadi ehitustöödel, aga silmamõõt oli laitmatu: „Kui mina krohvisin, siis vaatasin, et juba vist õnnestus, ja siis võrdlesin joodiku tööga ja tal oli ikka palju parem. Mul on ka ikka vähese viina viga!“

Kui praegu on lumerohkus meie igapäevane rõõm, siis 29. novembril, mil auväärt emeriitprofessorit Kalle Kasemaad koos Elva koguduse õpetaja, usuteaduse instituudi piiblikeelte lektori Vallo Ehasaluga külastasime, oli vaikne õrn lumesadu värske ja heldimust tekitav vaatepilt, mis lõi erilise atmosfääri. Toimetus võttis nõuks paluda just Vallo Ehasalu Kalle Kasemaad tema 80. sünnipäeva puhul usutlema. Mõlemat ühendab vaimuliku kutsumus ja kirg Piibli vastu, loomulikult peavad nad ainuvõimalikuks seda lugeda algkeeltes. Ühine on ka, et Kalle Kasemaa oli 1991. aastal taasavatud Tartu ülikooli usuteaduskonna esimene dekaan ja Vallo Ehasalu esimese kursuse üliõpilane ning viimaks: mõlemale on omane muhe huumor.

Vestlus kestab üle kolme tunni ja asjaosalistega on kokkulepe, et allakirjutanu teeb sellest oma valiku. Raske oli, teemad on huvitavad ja mitmekesised, liikudes sujuva nõtkusega zoroastrismist Jehoova tunnistajateni. „Mina ei taha siin esil olla nagu juudi rabi, kes ütleb, et küsige, küsige, mul on nii palju häid vastuseid,“ teeb pärast sissejuhatavaid viisakusi ja sina-peale minemise ettepanekut Kalle Kasemaa ametliku osaga algust.


Eesti Kiriku toimetus palus vestlusringi emeriitprofessor Kalle Kasemaa ja piibliteaduste lektori Vallo Ehasalu. 2 x Kätlin Liimets

Vallo Ehasalu: Mina üliõpilasena vaatasin, et ülikool on nii tore koht: meil on suurepärased õppejõud, kel suurepärased teadmised. Usuteaduskond oli alles äsja rajatud. See oli teatav raskus ja kriis, et kuidas sukelduda ülikooli uue teaduskonnaga. Mis tunne sul oli selle kõige juures?

Kalle Kasemaa: Ei ütleks, et väga suurt kartust oleks olnud. Juba teisel aastal selgus, et meid aidatakse väga palju. Siht oli selge. Töö oli nii intensiivne, et polnud aega küsimusi esitada.

Lugesin hiljaaegu uuesti dr dr Egon Brinkschmidti (1928–2017, oli usuteaduskonnas õppejõud perioodil 1992–2001 pausidega 12 semestrit) mälestusi, mis TÜ kirjastus on välja andnud aastal 2003. Imestan, et Egon tuli koos oma abikaasaga 1992. aastal usuteaduskonda õpetama. Tartu oli täiesti tundmatu koht neile. Ta kirjutab, et peahoonet ei köetud oktoobris, auditooriumis oli sooja 13 kraadi. Toidupoed olid väga kesised. Prof Brinkschmidti oluline panus usuteaduskonna arengus oli, et ta leidis sponsoreid Saksamaalt. Need olid eraisikud, kogudused, mõned kirikud. Neid oli umbes 250, kellele ta igal aastal kirjutas, andes ülevaate, mis annetustega on tehtud ja kuidas usuteaduskond on aasta jooksul arenenud.

Ta tegi ka meile lääne ajakirjanduses reklaami ja tänu sellele hakkas ridamisi pakkumisi tulema külalisõppejõudude osas, nii Saksamaalt kui ka Rootsist, Soomest, Kanadast. Oli semestreid, mil meil oli üheaegselt mitu külalisõppejõudu.

Vallo Ehasalu: See oli tõesti muljetavaldav! Näiteks tuli Kieli ülikoolist prof Jürgen Becker ja õpetas meid. Siis ta tuli järgmine aasta jälle, aga meie olime arenenud selles suunas, et kui eelmine aasta kõik oskasid saksa keelt, siis järgmine aasta enam ei osatud. Vahepeal üliõpilased õppisid virisemise kunsti ära, mis enne oli tundmatu.

Kalle Kasemaa: Saksa keel oli tol ajal vaid kolmandikus Eesti koolides esimene võõrkeel. Tegelikult olid üksikud, kes oskasid saksa keelt. Egon Brinkschmidt kirjutab mälestustes, et tal oli igal aastal uute üliõpilastega mulje, et nad on tummad, et tal ei õnnestu neid kuidagi rääkima panna. Tema valas neile nagu pangest tarkust pähe ja nemad istusid tummade nägudega ja ei reageerinud. Kui aga tulid eksamid, siis need tummad inimesed oskasid küll rääkida. See oli korduv tähelepanek.

Vallo Ehasalu: Meil oli selline tunne, et oleme sattunud teaduse keskpunkti. Näiteks oli külalisõppejõuks Iisraelist prof dr dr Michael Heltzer, kes näitas meile kord 1993. aastal avastatud Tel Dani raidkirja ja ütles, et ärge kellelegi öelge, et teile näitasin. Las enne ilmub Iisraelis mõni teaduspublikatsioon.

Kätlin Liimets: 1990ndatel õppinud on väga tänulikud tol ajal saadud hariduse eest. See oli justkui II maailmasõja eelne käeviibe. Sellist haridust enam ei saa.

Kalle Kasemaa: Seda kurdetakse ju üsna üldiselt nii Eestis kui ka mujal, et Euroopa ülikoolid on oma rolli minetanud: nad on muutunud spetsialistide ettevalmistamise asutusteks nagu mingiteks kutsekoolideks. Riigi majandamise arendamise plaanid ei näe vist ette, kui palju oleks vaja filolooge ja usuteadlasi.

Vallo Ehasalu: Kas sul on ka olnud selline tunne, et kirikutöö ja ülikoolitöö täiendavad teineteist kohe nii rõõmsalt, et vahel kantslis käitud nagu professor ja kateedris nagu pastor?

Kalle Kasemaa: Kateedris nagu pastor? Ei oska iseennast hinnata. Mäletan oma ordinatsiooni toomkirikus. Esko Süvariga meid koos ordineeriti, minul paluti jutlustada. Tuttavad tulid kuulama, jutlus oli küllaltki pikk, umbes 45 minutit, kui lõpetasin ja ütlesin: „Aamen“, siis pärast öeldi, et pigem oleks oodanud: „Kuulutan välja kümneminutilise vaheaja“. Nii pikk jutlus ei olnud siiski tavapärane praktika tol ajal.

Vallo Ehasalu: Minu esimene jutlus oli ka 45 minutit.

Kalle Kasemaa: Mind ei saanud paigutada vanade inimeste kategooriasse, kui ordineeritud sain, aga olen näinud, kuidas üks minu õpetaja pidas 45minutilise pihikõne. Vanad inimesed seisid altari ees. Mul hakkas kahju neist. Praegu ütlevad psühholoogid, et inimesed suudavad vaid 10 minutit jälgida, siis lähevad mõtted mujale.

Vallo Ehasalu: Ei oska seda imet korrata, aga tuleb meelde, et olin just Tübingeni ülikoolis andnud eksami Toobija raamatust. Pärast seda oli üritus Puhja koguduses, ruum oli rahvast täis, teismelised lapsed sagisid ja olid rahutud. Räägiksin pikalt Toobija raamatust. Mida kauem rääkisin, seda vaiksemaks jäi.

Kalle Kasemaa: Jäid nad magama?

Vallo Ehasalu: Ei, kuulama jäid.

Kalle Kasemaa: Mäletan enda minevikust, et kui lapsed olid väikesed ja juhtumisi mõnikord pidin unejuttu lugema, siis kui lugesin prantsuskeelsest raamatust, siis nad jäid väga ruttu magama. (Muhe naer. – K. L.)

Vallo Ehasalu: Kas koguduses anti erilist tagasisidet teades, et koguduseõpetaja on vanatestamentlane, semitistika asjatundja?

Kalle Kasemaa: Ei. Võib-olla oleks seda olnud linnakoguduses. Neis maakogudustes, kus olen töötanud, polnud traditsiooni, nagu seda on rabi või preestri poole pöördumine. Nägin, et inimene rääkis pigem oma naabriga. Ühel korral, mäletan, Võnnu kirikusse oli tulnud Hando Runnel. Sel ajal tutvustasin kirikuajaloos olulisi teolooge, keda on austatud tiitliga Doctor Ecclesiae ehk Kiriku Õpetaja. Nendega seotud tähtpäevadel lugesin ette mõne nende jutlustest. Hando Runnel küsis, et kas alati pead selliseid jutlusi. Sain talle öelda tema rõõmuks, et ei, mitte alati.

Vallo Ehasalu: Mul on tunne, et inimestele meeldib mõelda, et meie õpetaja loeb Piiblit algkeeles. Rõngu koguduses on üks vanainimene, kes oma 90aastase mehe matusel otsustas, et õpib heebrea keele ära. Naine oli veidi noorem. Ta tuli hiljuti mulle kirikus vastu ja ütles väikese grammatikaveaga, et (Lausub esialgu heebrea keeles, siis tõlgib. – K.L.) „tulin minuga kokku saama“.

Kalle Kasemaa: Keegi pole kaitstud heebrea keeles vigade tegemise eest! Näiteks Nobeli preemia laureaat Šmuel Josef Agnon (1887–1970) luges läbi kogu Iisraeli rahvuspoeediks peetud Chaim Nachman Bialiku (1873–1943) loomingu ja leidis kaks viga. Bialik oli haruldane keelemeister. Eksida on jah lihtne, Vana Testamendi puhul pole ju ka teada, mida kõik sõnad tähendavad.

Vallo Ehasalu: Mõned inimesed ütlevad, et tehke ometi üks hea piiblitõlge, et ma kõigest aru saaks.

Kalle Kasemaa: Sellist head piiblitõlget teha ei saa. Igal tõlkel on omad head ja vead. Vanaheebreakeelne algtekst on kõige kindlam. Seegi valmistab küsimusi, millele vastuseid ei ole.

Piiblis on kaks asja, mis on valesti tõlgitud, ja kolmas, mida ei saagi tõlkida. Esimene on esimese Moosese raamatu algus. Juudi eksegees ütleb minu meelest õigesti, et tuleb juurde mõelda sõna ’kui’. Mitte et „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“, vaid „Kui alguses Jumal lõi taevast ja maad, siis oli maa tühi ja paljas“ jne ning „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!““ (1Ms 1:1–3) Ühesõnaga esimene loodu oli valgus. (Tekib vaidlus. Vallo Ehasalu pole nõus. – K. L.)

Teine on 3. Moosese raamatu 19:18, kus on kirjas „armasta oma ligimest nagu iseennast“. Kreeka keeles on küll ’iseennast’, aga mitte heebrea keeles. Seal on „ta on sina“ ehk tõlkida tuleks „armasta oma ligimest, ta on nagu sina“. See oleks kõige täpsem. (Arutavad mängleva kergusega heebreakeelsete mõistete üle, on ühel meelel. – K. L.)

Kolmas on vanakreekakeelne ἄρτον ἐπιούσιον (arton epiousion;Mt 6:11)ehk tõlge ’igapäevast leiba’. Mina pole nõus. ’οὐσία’ on ’olemus’ ja ’epi’ on ’peal’. See peaks olema ’olemuse pealne leib’. Vanas slaavi tõlkes on õigesti tõlgitud. Ühes ladinakeelses vanas tõlkes on supersubstantsiaalne. See vastaks. ’Üleloomulikku leiba’ võiks olla õige tõlge.

Vallo Ehasalu: See küsimus on ka mind vaevama jäänud. Vaatasin kord süüriakeelset teksti ja seal on ka see sõnastus. Kuid olen kusagilt kuulnud, et ühes süüria tõlkes on hoopis ’meie homset leiba anna meile täna’. (Suure järjekindlusega sekkub vestlusesse Vallo Ehasalu telefoni helin. Mehed ei lase end segada ja minu küsimusele, et kas võtame midagi ette, leiab Kalle Kasemaa, et eirame. – K. L.)

Vallo Ehasalu: Mul on oletus, et äkki Luther on tegelenud süüria keelega. Psalmi 42 tõlge on (Ps 42:2a) „Otsekui hirv igatseb veeojade järele“. Kreeka ja ladina tõlge ütleb ka ’igatseb’. Luther tõlgib aga ’kisendab’, süüria keeles on samamoodi.

Kalle Kasemaa: Igatsusest võib ka kisendada, kui igatsus on väga suur. Pole ju tõenäoline, et Lutherile oleks mõni süüria tekst kätte sattunud. Saksamaa oli ju kultuuriliselt provints. Mina ei pea seda tõenäoliseks. Kultuurikeskused olid tol ajal Prantsusmaa ja Inglismaa. Prantsusmaa eelkõige. Psalmide tõlgetest Enn Kivinurme tõlge meeldib mulle.

Vallo Ehasalu: Minule pole piiblitõlked kunagi meeldinud. Ainult ehk vanad eestikeelsed tõlked. Mul on tunne, et neid lugedes ma loen teksti, mis mõjutas eesti rahvast. Uued piiblitõlked on aga tekstid, mis püüavad eesti rahvale järele joosta.

Kalle Kasemaa: (Innukalt nõustudes. – K. L.) Jah, püüavad küll järele joosta selle maailma vajadustele. See on sama, mida on öelnud katoliiklane Czesław Miłosz: „Kunagi varem ei läinud asjad nii kaugele kui pärast II maailmasõda, eriti 1960ndatel aastatel, kui teoloogid asusid klounide rolli rõõmsalt kuulutades, et kristlus, mis seni on maailmale vastu seisnud, on nüüd koos maailmaga ja maailma sees, mis tähendas, et kristlased tahavad olla nagu teised ehk siis lakata olemast kristlased.“

Mul on tunne, et protestantlikud kirikud teevad sedasama kaasa. Kõige vähem võib-olla ortodoksne kirik. Vahel jääb mulje, et kirikud häbenevad oma olemasolu ja püüavad seda õigustada maailmale. Selles osas mulle väga meeldivad Jehoova tunnistajad, kes teavad, mille eest nad välja lähevad ja ei hooli, mida neist arvatakse, kas nad on maailmaga kooskõlas või mitte. Neil on oma eesmärk, mida nad tähtsaks peavad, ja see on Piibli tutvustamine. Väga hindan neid.

Vallo Ehasalu: Mina ei hinda. Mulle tundub, et nendel pole õiget sügavust.

Kalle Kasemaa: Jah, võib öelda, et see liikumine on moodne nähtus, ei ole traditsiooni. Sügavus on seotud mingis mõttes ajaga.

Vallo Ehasalu: Neil on tõde-vale süsteem, kus kolmandat võimalust ei ole.

Kalle Kasemaa: Nad vist ei tunnista tõesti seda, mida prohvet Muhammad on ütelnud, et inimese teid Jumala juurde on niisama palju kui inimese hingetõmbeid. Samas Jehoova tunnistajad püüavad järgida Uut Testamenti sõna-sõnalt ja esimeste kristlaste elustiili nii palju, kui sellest teada on. On arutletud, kas nad on kristlased. Igaüks võib ennast kelleks tahes pidada. Mormoon võib ka end kristlaseks pidada. Las ta peab, seda ei saa muuta. Kolmainsuse dogma, mida nad ei tunnista, on ju ka hiljem tekkinud. Seda Piiblis ei ole. On ka teisi, näiteks sotsiaanid, kes ei tunnista Jeesust Jumalaks. Vana Testament ütleb, et iga Iisraeli inimene on Jumala poeg, ja tütar tuleb siis juurde mõelda. Sotsiaanid, kelle vanus on umbes 500 aastat, on monistid. Nad tunnistavad et Jumal on üks, ta ei koosne kolmest osast. Neid on peetud kristlasteks üldiselt.

Eks see on keeruline küsimus, kes on kristlane. Augustinuse järgi niikuinii nähtamatu ja nähtava kiriku liikmed ei kattu. Kristlasi võib olla nende seas, kes ei ole kiriku liikmed, ja kõik kiriku liikmed ei tarvitse olla kristlased. Need on mittekattuvad suurused.

Vallo Ehasalu: Süüria Efraimi eluloos on kirjas, et tulime kirikukogult, nägime seal kristlasi. Kristlaste seas oli nii paha olla. Siis tulime tagasi koos piiskopiga ja küll on hea, et meie koguduses ei ole ühtki kristlast. Mõistega ’kristlane’ peab ta silmas neid, keda läänes nägi. Efraim nii kirjutab. Piiskop ei olnud tal ’kristlane’, vaid see, kel oli Jumala õpetus. Mul on seetõttu alati imelik, kui küsitakse, et kes on kristlane. Arvan, et definitsioonid on iseenesest halvad. Piibel räägib nii palju tegusõnadega, aga defineerimine eeldab nimisõnu.

Kalle Kasemaa: Eeldab jah. Ka see Augustinuse lause, et nähtav kristlaskond ei lange täielikult kokku nähtamatuga. Kristlus õpetab inimeste surnust ülestõusmist, aga mind on huvitanud, kas loomad ka üles tõusevad. Näiteks, kas ära söödud loomad tõusevad üles? VT ei anna vastuseid, aga mida ristiusk peaks õpetama?

Küsimus ära söödud loomade ülestõusmisest kerkis üles nii. Üks Iraani filosoof 17. sajandist, kes kirjutas araabia keeles, püstitas küsimuse, et kui uskmatu inimsööja sööb ära uskliku inimese ja kahest kehast saab üks, siis mis ülestõusmises toimub. Äratatakse üles ju inimsööja keha, aga see on karjuv ülekohus uskliku suhtes. Ta vastab sellele, et süüa saab ainult ihu, aga hinge mitte. Ülesäratamises igale hingele antakse keha.

Kätlin Liimets: Kui palju vanade keelte ja kultuuride kõrval teie mõtlemisse mahub igapäevaelu?

Kalle Kasemaa: Süüria keele jätaksin oma mõtlemisest välja. Araabia keel on väga tähtis ja araabia maailma mõju kasvab. Kui ma alustaksin praegu õppimist, siis läheksin araabia filoloogiat õppima. Eestis õpiksin praegu ilmselt ajalugu. Palju tänapäeva mahub? Väga vähesel määral, sest tööd ma enam tegema ei pea: võin teha, mida tahan ja see, mida tahan, on tõesti araabia, pärsia ja heebrea tekstid. Uudiseid ikka vaatan regulaarselt.

Vallo Ehasalu: Mina arvan, et tänapäeva ei ole olemas … (Tekib vaikusehetk. – K. L.)

Kalle Kasemaa: Väga õige tegelikult! Sa pead arvatavasti silmas oleviku definitsiooni, et olevik on nõelaotsa suurune punktike mineviku ja tuleviku vahel. Mõtled sa seda?

Vallo Ehasalu: Ma mõtlen, et kui keegi küsib minult, et missugune on olukord, siis ma ikka mõtlen, et ma ei ole olukorda näinud. Mõni ütleb, et tema on olukorda näinud, aga arvan, et ta eksib. Tal on peas tekkinud ettekujutus olukorrast.

Kalle Kasemaa: Mis mõttes olukorda?

Vallo Ehasalu: Vahel küsivad väliskülalised, et tahame kuulda midagi olukorrast EELKs.

Kalle Kasemaa: Ah selles mõttes. Araabia keeles on väga ilus soov, palve, et olukordade Olukorrastaja olukorrastaks teie olukorra parimaks olukorraks. (Tervet tuba täidab rõõm! – K.L.)

Vallo Ehasalu: Kord käisin külas Jaan Undil. Tema korter oli sünge ja pime. Raamatuid täis laeni, raamaturiiulid katsid osalt aknaavasid. Kersti Unt ütles, et Jaanil ei lähe hästi, et ta vaatab neid tänapäeva üliõpilasi ja ta on nõutu. Kuidas nii, et inimene ei taha õppida? Mul on jäänud mulje, et sina oled kuidagi sellest üle olnud?

Kalle Kasemaa: Kas tol ajal oli üldse neid, kes tulid usuteaduskonda ja ei tahtnud õppida? Need võisid välja langeda ja nendega polnud pikka aega tegemist. Mul see kogemus on selles osas väga väike.

Vallo Ehasalu: Üks suur elulõik on sul seotud usuteaduse instituudiga, mis tegi ka Nõukogude ajal väga head tööd. Juba 1960ndatel oldi võrdluses Lääne-Saksa, miks mitte ka Ida-Saksa ülikoolidega, väga heal tasemel. Kui vaadata kasvõi seda, mis raamatud olid kättesaadavad.

Kalle Kasemaa: Saan rääkida ajast pärast 1967. aastat, mil tulin UIsse õppima. 1970ndatel ja hiljem meid varustati tõesti väga hästi. See oli aeg, mil Luterlikul Maailmaliidul ja Lääne-Euroopa kirikutel oli raha palju. Dekaan Ago Viljari korjas kõigi õppejõudude käest nimekirju, et millist kirjandust oma aine jaoks soovitakse välismaalt tellida. See puudutas lisaks saksakeelsele kirjandusele ka inglis- ja prantsuskeelseid raamatuid. LML kaudu tuli sel ajal väga head ja hinnalist kirjandust. Seda võis Nõukogude Liidus vaid mõnes üksikus raamatukogus leiduda.

Vallo Ehasalu: Kes on olnud olulisemad kolleegid, kellega on olnud hea mõttevahetus?

Kalle Kasemaa: Ülikoolis kahtlemata Marju Lepajõe, temaga oli võimalik sundimatult rääkida peaaegu kõigest. UIs kõige hinnatavam oli minu jaoks Robert Kannukene. Olin tema juures praktikal Urvaste koguduses ühe suve. Elmar Salumaaga oli nii, et ta algajates noortes äratas väga suurt tähelepanu, oli väga kütkestav, aga hiljem tema orbiidilt enamik kadus ära. Kannukese kohta on öeldud, et kui rahulik aeg oleks saanud jätkuda, siis temast oleks pärast Uku Masingut tulnud järgmine professor usuteaduskonda.

Uku Masing on mind palju mõjutanud. Ta otsis kunagi inimest, kes Nelli Saksi luulekogu masinal ümber kirjutaks. Mina olin siis see, kes seda tegi. Nii sai meie tutvus alguse ja see kestis umbes kümme aastat, kuni tema surmani. Tal oli kolmapäev külaliste vastuvõtupäev.

Uku Masingu haare innustas, tema erakordne huvide ring. See on jäljendamatu. Huvi tekstide ja maailma erinevate kultuuride ning rahvaste vastu hakkas mulle külge. Uuskreeka kirjandus oli mulle näiteks olulisem kui talle, indoeurooplastesse ei suhtunud ta hästi, pärslastest ka ei pidanud. Semiite ehk vääristas üle: kõrbelaulikuid, kes tegelikult olid röövlid, tapsid au ja kuulsuse pärast ja et toita suguharu. Ta idealiseeris seda.

Uku oli suureks ideaaliks, aga ta oli väga subjektiivse suhtumisega ja emotsionaalne inimene. Seda, mida ta hindas, oskas teistele ka huvitavaks teha. See, mida ta ei hinnanud, ei väärinud tema meelest üldse tähelepanu. See nakkas. Nüüd leian, et poleks pidanud seda omaks võtma. Pärsia kirjandust oleksin tahtnud avastada varem.

Kätlin Liimets: Millise nõuande või soovituse annad teoloogiatudengitele, kes alles alustavad oma teed?

Kalle Kasemaa: Need nõuanded viivad kõik ühele: püsivust on vaja. Kui detailidesse minna, siis peab olema huvi vanade keelte ja eriti piiblikeelte vastu. On loomulik, et teoloog tarvitab Piiblit algkeeltes: heebrea ja kreeka keel seega. Kui tahta orienteeruda kirikuloos, siis on ladina keel möödapääsmatu. Lisaks tänapäevase erialase kirjanduse lugemiseks võõrkeel. Luterliku teoloogia puhul ka praegusel ajal saksa keelest ei pääse mööda. Tähtsamad asjad küll tõlgitakse inglise keelde ja antakse Ameerikas välja, aga vist ikka ei pääse saksa keelest mööda. Seega peale inglise keele peab olema midagi veel.

Kätlin Liimets: Kas kõrges vanuses aastanumbri muutus väärib tähelepanu?

Kalle Kasemaa: Ei vääri. Selles mõttes ma väga jäik ei ole. Ma ei taha rõhutada, et juubel on ainult 50, 100 ja 150. Selle vastu eksitakse nii palju, et juba 25 on juubel. Tühja sellest! Minu jaoks see number ei tähenda midagi.

Kätlin Liimets: Millega sind võiks sünnipäeval rõõmustada? On sul kingisoovi?

Kalle Kasemaa: Olen Portugalis käinud kaks korda, Iraanis ühe korra. Neisse riikidesse reisiks veel.

Kätlin Liimets

Kalle Kasemaa

Sündinud 30. detsembril 1942 Pärnus

1973 lõpetas usuteaduse instituudi

1976 magister theologiae (UI)

1997 doctor theologiae (TÜ)

Uppsala ja Haifa ülikooli audoktor

Esimene TÜ taastatud usuteaduskonna dekaan (1991–1996)

Ordineeritud õpetajaks 27.02.1973

Teeninud Palamuse, Maarja-Magdaleena, Laiuse ja Võnnu kogudust

Suurel hulgal tõlkeid teadus- ja ilukirjandusest

Abielus, kolm last

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)