Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Emade ja tütarde laager pakkus rõõmu kõigile

16.11.2010 | | Rubriik: Kirikuelu, Uudised

Me teeme paberit!Novembri esimesel nädalavahetusel peeti Kose kirikumõisas kolmandat korda emade ja tütarde laagrit. Selle peakorraldajaks oli laste- ja noorsootöö ühendus.
Kolme päeva kokku võttes tunnistasid paljud, et koosolemise aeg jäi liialt napiks, ja nüüd oodatakse juba uusi kohtumisi. Laagri kavasse mahtusid ühised palvused, mängud, hommikuvõimlemine, piiblitunnid, grupitööd ja hulk käelist tegevust. Lisaks muidugi osalemine jumalateenistusel, ühised ettevalmistused piduõhtuks ja pidu ise.
Esimene päev – kohtumine

Õhtupoolikul jõuavad kõik tasahilju kohmitsedes kohale ja leiavad endale magamiskohad. Uudistatakse maja, rõõmustatakse juba tuttavate üle ja oodatakse teistega tutvumist. Lapsed saavad ehk kiireminigi kontakti kui suured.
Õhtusöögi ajaks on seltskond enam-vähem koos, jagatakse muljeid. Palvus aitab avada südamed Jumalale üheskoos.
Koosolijad saavad aimu, et plaanis on panna kokku üks tore oma pere raamat, millega teeme kohe algust, kirjutades üles häid asju oma pereliikmete kohta. Saan sedaviisi teada hulga häid asju, mida mu laps on tähele pannud, aga mis igapäevatuhinas isegi jutuks pole tulnud.
Esimese päeva õhtul kutsutakse emad ühisesse vestlusringi, vanemad lapsed saavad meisterdada nimekaarte ja menüüsid laupäevase piduõhtu jaoks, noorematele loetakse unejuttu. Selgub muidugi, et esialgu on kõik väiksed lapsed ka suuremaks saanud, sest magamise asemel valivad nemadki mõneks ajaks pigem käelise tegevuse.
Vanemate ringi kogunevad emad ja üks vanaema – Agnes, kes on laagrisse tulnud suurima esindusega, oma kolme lapselapsega. Kõneldakse oma perest, kristlaseks kujunemisest-olemisest, põlvkondade kokkupuudetest ja erinevatest ootustest. Muu hulgas tuleb välja, et suurem osa laagrilistest on pärit mittekristlikest peredest. Juttu jätkub südaööni, kuni juba mitmendat korda ukse vahele ilmuvad lapsed annavad märku, et nad ei saa ilma meieta magama jääda. Osa lapsi on siiski juba unehõlmas.
Teine päev – jagamine
Uue päeva hommikul on kaunis raske ennast maast lahti ajada, kuid olemise lööb virgeks Mari-Anni hommikuvõimlemisprogramm. Seejärel sööme. Toidud, mida põhiliselt valmistab Katrin, on nii head, et mõnelgi meist saab juba selgeks, et ühise laagri järel ootab ees tagasihoitud tarbimine kodus.
Eha eestvõttel hakkame meisterdama. Me teeme sõna otseses mõttes paberit, sellist paksemat, millest hiljem võiksid saada meie pereraamatu kaaned. Tehnoloogia on vana, kasutame Ukraina kreekakatoliku kirikust saadud reste – nemad seal teevad nii paberit kui riiet siiani ise.   
Hoolimata väikesest vihmast jätkuvad Titta eestvõttel mängud ja orienteerumine õues. Moodustame raja läbimiseks võistkonnad, kelle ülesandeks saab ka metsast kauni kompositsiooni kujundamiseks materjali koguda. Leiame veel lehti, oksi, pohlavarsi koos marjadega …
Õhtupoolikul oleme vanematena piibliringis, kus räägime ja näitlikustame kadunud poja lugu. Lapsed joonistavad oma.    
Ja siis alustame ühise ettevalmistusega piduõhtuks. Kaunistatakse ruum, kaetakse pidulik laud, tehakse koos kolmekäiguline õhtusöök, vahetatakse riided ja oodatakse mõisaproua Maret, kohalikku kirikuõpetajat.
Piduõhtul on hulk toredaid ühismänge, varasemad võistkonnad saavad esitada oma laule ja luuletusi ning kõik soovijad kodus valmistatud etteasteid. Mänge, jutuajamisi ja kilkeid jätkub kõige muu juurde pealekauba.
Õhtupalvuse järel saavad kõik soovijad sauna minna. Kose pastoraadi saun on alevirahvagi jaoks köetud igal laupäeval, seda võimalust kasutatakse. Laagriliste saunas käies sünnib hulk ideid uute kokkusaamiste tarvis. Meie peretütar võtab elu korralikuma leili ja mõni aeg hiljem leian ma ta juba pastoraadi toast rahulikult magamast.
Kolmas päev – kogumine
Hommikul saame aru, et meie pereraamatu kaaned ei ole veel korralikult kuivanud ja peame need lihtsalt kaasa võtma. Sätime raamatuks oma töid, joonistusi ja mõtteid ning asume endid jumalateenistuseks ette valmistama. Laagrirahvas kannab ette laulu sellest, kuidas Jumal armastab väikseid lepatriinusid, kohmakaid elevante ja kõigist teistest hüljatuid, ning näitlikustame Piibli kirjakohta, kus küsitakse, kellele tuleb anda pearaha.
Jumalateenistuseks pakime ennast korralikesse vattidesse ja oleme koos pühapäevaste kirikulistega. Muu hulgas tänab õpetaja ka eelmisel päeval kiriku pargis talgutöödel osalenud koguduseliikmeid. Saame kinnitatud nii sõna kui sakramendiga.
Kõik saavad laagrist koju kaasa võtta ankeedid, et soovi korral osaleda liikmena laste- ja noorsootöö ühenduse tegevustes. Avaldatakse arvamust, öeldakse asju, mis olid eriti hästi ja mis võiksid veelgi paremini olla – antakse tagasisidet. Head on seekord lihtsam öelda.
Pakitakse asjad ja asutakse teele. Mõni meist on pidanud juba varem minema, et olla oma kodukirikus, teised võtavad minekuga hoogu. Justkui raske on lahkuda, nagu oleks veel mõned mõtted pooleli jäänud. Keegi lastest palub endale juba järgmiseks kolmeks aastaks koha broneerida. Tagantjärelegi hinnangut andes võib öelda, et laager oli professionaalselt ette valmistatud ja heal tasemel. Uute kohtumisteni!
Mari Paenurm

Kokkuvõtvaid meeleolusid
Eha: «Julgen arvata, et selliseid laagreid on väga vaja ja me teeme omalt poolt kõik, et need ka edaspidi toimuks. Kristlikes peredes on peale muu ka hulk spetsiifilisi probleeme, millest on hea koos rääkida.»
Maarja Engel: «Ma olen väga rahul, saime koos mängida ja uusi asju õppida, loodan ka järgmisel aastal kohale tulla.»

Pildigalerii:
Kolme laagripäeva mahtus meeleolukat tegevust ja mõtisklusi ning kõik said rikkamaks nii uute sõprade, teadmiste kui kogemuste võrra.

Pärast jumalateenistust Kose kirikus.Teeme piduõhtuks koos süüa.Murumängud pastoraadi õuel.
Fotode autorid: Eda Jaanson, Rein Keskpaik, 2 x  Mari Paenurm

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)