Emad väärivad imetlust

12.05.2006 | | Rubriik: Määratlemata

«Kolmas sünnitus?» küsis kolm aastat tagasi Tartu naistehaiglas ämmaemand, kui olin taas emaks saamas. Kaaludes vastusevariante «Jah, tööõnnetus» või «Jumala kingitus», luges ämmaemand Margit Luiga vastust mu kohmetusest. «Jumala kingitus,» ütles ta usalduslikult. 


Tartu Naistekliiniku ämmaemand Margit Luiga on lapsi siia ilma aidanud 18 aastat.

Margit on lapsi siia ilma aidanud terve põlvkonna jagu aastaid – 18.  Viimased viis aastat on ta õppinud  teoloogiat Tartu Teoloogia Akadeemias. Nüüd, rahvusvahelise ämmaemandate päeva ja emadepäeva vahele jääval nädalal esitab ta kooli eksamikomisjonile lõputöö, mis käsitlebki ämmaemanda rolli ja ülesandeid kultuuriti ja läbi aja.

Enamik naisi saab emaks haiglas arsti valvsa pilgu all. Sünnitusabist rääkides räägitakse ikkagi kui arstiabist. Kas midagi on muutumas?

Viimased 200 aastat on sünnitatud arsti käe all, sünnitusabi on aga viimase kümne aasta jooksul Eestis tohutult muutunud.

Praegu arvavad paljud naised, et sünnitus ei peaks kuuluma enam nii palju meditsiinile, pöördutakse tagasi rohelise mõtteviisi, juurte juurde. Tänapäeva ämmaemandad leiavad – sellest räägiti ka äsja rahvusvahelisel ämmaemandate päeval  –, et kui sünnitus kulgeb normaalselt, ohte pole, siis võib ämmaemand üksi lapse ilmale aidata, arsti juuresolek pole tingimata vajalik.

Oma lõputöös arutlen, kes on need teadjanaine, nurganaine, külatark… Ja kust tuleb ämmaemand. See on lõpmata huvitav tema – kuni muistsete sünnitust soosivate jumalateni. Püüan vaadelda seda Eesti sünnikombestikus.

Kes siis on ämmaemand ajaloolises mõttes?

Ämma emand oli targem naine. Aga nagu paljude ametitega – Avicenna näiteks on öelnud, et  võid ju arstiks õppida, aga arstiks olemise annab Jumal, –  on ka ämmaemandaga.

See polnud lihtsalt kogenud või vanem naine, ikka natuke enamat. Tal pidi olema midagi rohkemat, hinges või olemuses, et oleks abi ja usaldus, mis on samavõrra oluline.

Kas see kehtib ka tänapäeval?

Meditsiinikooli ämmaemandate gruppi võetakse õppima umbes 30 inimest, kellest aastaga jääb alles 10–15 – need tõelised. Nendest saavad ämmaemandad. Kutseoskuste kõrval on sama tähtis see «miski» – et sa suudad olla emakssaava naise kõrval just niimoodi, et sinust on abi ja et ta sind usaldaks. See on ju nii oluline, millisena jääb naisele meelde lapse sünnihetk.

Sul on kaks täisealist last. Kas Sinu kogemused on sama helged?

Minu kaks sünnitust jäid sügavale nõukogude aega.

Kui esimene laps sündis, siis ma küll juba õppisin ämmaemandaks ja teadsin, kuidas see on. Või peaks olema. Aga ma olin ikka niiiii — (Margitil said sõnad otsa. Lihtsalt laiutab käsi.) Ühest küljest on ju siiski hea teada, mis sind ees ootab, teisest küljest – hirmutav. See on ka loomulik.

Sel ajal polnud mingit võimalust, et äsja sündinud laps ema kõhu peale pannakse või et saaks kohe pärast lapse sündi üldse temaga koos olla. Esimest korda nägid last paljalt kodus. Et minul seda kogemust pole, sellest on mul tõepoolest kahju.

Kuidas need suured muutused on toimunud?

Naised on läinud teadlikumaks: nad teavad, mida tahta, kuidas seda saada ja kuidas küsida. Muutuvad ju siiski inimesed, sünnitamine on jäänud samaks.

Kasvanud on teadlikkus, ma arvan, et see on hea.  Ämmaemandal on tänapäeva hoolikalt emakssaamiseks valmistunud naistega parem kontakti saada. Aga võib-olla on see ka mugavus – ei pea kõiki asju üksipulgi lahti seletama. Kuid just selgitamine on tulevasele emale, nagu haiglas igale patsiendile, äärmiselt oluline, tänapäeva meedikud teevad ju pool tööd suuga. Nüüd on paljudel naistel ka laste isad sünnitusel kaasas – neile tuleb ikka seletada.

Aastatega on asi läinud kõvasti paremaks. On küll endiselt neid väga noori naisi – 18aastaseid ja nooremaidki –, kes pärit omavahel vähe suhtlevast perest ja kes otsivad lähedust mujalt. Kuid  teised on need,  kelle elu on järje peal, vanuseltki mitte enam verinoored.  Sel aastal räägitakse esimest korda, et ajast, mil hakati abortide registrit pidama, on elussünde rohkem kui aborte.

Kuidas küpses soov asuda teoloogiat õppida?

Ühel hetkel tundsin, et olin tühi. Ei saanud mõelda, ei leidnud enam «laadimiskohta». Mitte et elu mõte oleks ära kadunud, ma tahtsin tööl käia, aga justkui rõõmu enam ei olnud. Siis oli üks väga raske juhtum, kus nurisünnitusega haiglas olnud naisele tuli teatada kodusest tragöödiast. Siis nägin, kuidas naistehaigla hingehoidja Naatan Haamer olukorda lahendas. Ja tundsin – midagi sarnast peaks minus olema!

Mu õde just lõpetas selle kooli ja luges mulle vahel vaimustusega ette oma töid. Tookord näis see nii mõttetu, igav. Järelikult ma polnud selleks valmis. Mäletan vaid ühte tema lauset 25. juunist 2000: «Miks sa ei lähe sinna õppima!»  Rohkem mitte midagi. Aga see asi oli pähe pandud ja ajas vaikselt võrseid. Sügisel, kui ta oli eksamikomisjonis, kutsus mind lihtsalt kuulama. Eksamiruumis oli nagu ristsõnamõistatus, enesele märkamatult olid mul eksamid tehtud. Töö kõrvalt õppides kulus viis aastat. Aga see on nii ilus aeg olnud.

Sinust saab seega teoloogiliselt haritud ämmaemand. Millist nõustamist või selgitust nüüdisaja naised, tulevased emad vajavad?

Hingehoiukoolituse teemade hulgas on perenõustamine, abort ja sünnitus. Paljusid emasid tabab sünnitusjärgne depressioon, millega siin kokku puutume. Hingehoidjate üks väljund tänapäeval on kriisiraseduse ja abordinõustamine. Kurb tunnistada, et praegu seda pole, ehkki oleks väga vaja. Psühholoogiakoolitust on palju, kuid just abordinõustamine vajab tähelepanu, sellest räägiti ka 5. mail, ämmaemandate päeval

Mis tunne Sul endal on, kui sünnib uus ilmakodanik?

Ma olen  sünnitajate suhtes kaastundlik, sest tean, kui valus on sünnitada. Samas imetlen iga naist, kes selle asja ette võtab. Mida rohkem nad sünnitavad, seda rohkem nad teavad, kui valus see on. Ja seda rohkem nad väärivad imetlust. Üks-kaks korda – sest nii on kombeks – aga just need, kes tulevad ikka ja ikka veel.

Lea Jürgenstein

Üks kommentaar artiklile “Emad väärivad imetlust”

  1. Külaline ütleb:

    No kyll oli ilus artikkel! Tubli Lea ja tubli Margit! Rohkem selliseid lugusid, palun, Eesti Kirik!

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)