Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Emad õpetavad vaatama päikesetõusu poole

04.05.2005 | | Rubriik: Juhtkiri

Räägitakse, et emadepäev saanud alguse ühe tütre pal vest. See oli maikuu teine pühapäev aastal 1907, kui üks naine läks Ameerika väikelinna kirikus vaimuliku juurde ja palus tal kirikupalves mõelda oma emale, kelle elutee oli lõppenud, ja lisas, et vaimulik võiks palvesse võtta ka kõik teised emad, kelle maine rännak on lõppenud.

On tähtpäevi, mille toomine jumalateenistusse võib puudutada vaid väikest hulka kirikulistest. Emadepäev on teistsugune, sest igal meist on või on olnud ema. Avastasin imeilusa särava häälega norra laulja Sisseli plaadilt kauni laulu, mille algus võiks eesti keeles kõlada umbes nii:

Ema, kuidas oli minu algus,
kuidas jutustada sellest, mis kord sündis?
Inglid kuulsid sinu imeilusaid palveid
ja näitasid mulle teed sinu juurde.
Nad teadsid, et armastus täitis su südant,
seepärast saatsid nad mind taevastest alla.
Inglid nutsid ja suudlesid mind hüvastijätuks
ja nii asusin ma teele ning siin on mu laul sulle.
Iial ei ole minu laul nii pehme ja armas
kui laul, mida laulsid mulle.
Iial ei ole mu armastus nii sügav,
kui sinu armastus minu vastu.

Olin palju lugenud rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni ilusaid lasteraamatuid. Imestasin aina, et kuidas on üks inimene õppinud nii kaunilt inimesi nägema ja kirjeldama. Ühel päeval lugesin ta autobiograafiat. Ta kirjeldab seal, kuidas isa oli ränkraskelt haige, ja seda, kuidas ema istus ööd- päevad haiglas oma mehe kõrval. Tütar ütleb, et ta ema lakkamatud palved tõusid nagu suitsusammas Jumala juurde.

Lapsed õpivad silmadega. Tänu olgu Jumalale emade eest, kes on oma lapsi armastanud ja neile armastamist ja usku ette elanud! Tänu kõikide emade eest, kes on oma lapsed ristimises Jumala kätesse kandnud ja õpetanud neid taevasse vaatama ning palvetama! õigus on August Gailitil, kes on väitnud: «Ükski rahvas ei hävi mõõga läbi. Nad hävivad oma nõrkusest, oma sisu puudumisest. Ja seal, kus sisu kaotavad emad, kaotavad sisu ka lapsed ja peagi kogu rahvas.»

Olen ikka mõelnud kui kummaliselt, otsekui viimasel hetkel, tuli eestlaste jaoks iseseisvus. Olen uurinud aastatel 1986-1996 leeris käinud inimeste kirikusse tulemise motiive ja seda, kes neid kõige enam on mõjutanud sinna tulema ning selgub, et kuni aastani 1992 on väga suur hulk tulijatest maininud oma vastustes usklikku vanaema. Sealt edasi jääb vanaemade mõju järjest vähemaks. «21. sajand tuleb kas religioosne või ei tule teda üldse.» Nii ennustas kord üks prantslasest prohvet. Usun, et osaliselt on tal ka täna õigus. 21. sajand, vähemalt väikese eesti rahva jaoks on kas loojangu sajand või lootuse sajand. Ma usun, et meie valikud, sõltuvad ääretult palju just emadest. Ei, ma ei taha veeretada vastutust isadelt ära, aga et Eestimaa kirikutes ja ka koolides lastevanemate koosolekutel on täna vähemalt kolm neljandikku naisi ja vaid üks neljandik mehi, ei näe ma just palju neid mehi, kes seda vastutust kanda võtaksid. Kui need naised ei kanna hoolt selle eest, et meie koolidesse jõuaks usuõpetus, et meie lapsed jõuaksid pühapäevakoolidesse, leeri, kirikusse, siis ootab meid loojang.

Suvituleb. Head vaimulikud ja koguduste juhatused – leidke võimalus avada oma kirikute uksed, et emad ja ehk isadki koos lastega õpiksid seal ülesse vaatama. Ja kui tuleb sügis, kutsuge koolid oma kirikutesse, et lapsed ja noored võiksid saada aimu pühakojast, kuhu tulles inimene vaatab päikesetõusu poole. Aga enne veel tuleb emadepäev, meil on põhjust seda tähistada ja palvetada oma emade pärast.

Jaan Tammsalu,
laste- ja Noorsootöö Ühenduse juhatuse esimees

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)