Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Emad ja tütred tulid taas Kosele kokku

16.11.2011 | | Rubriik: Kirikuelu

Kõige noorem osaleja seekordses laagris oli seitsmekuune Gloria, kelle perest oli kohale tulnud kolm põlvkonda: tüdrukutirts koos ema Maria ja vanaema Liaga.  Mari Paenurm
Novembri esimesel nädalalõpul peeti Kose pastoraadis EELK Laste- ja Noorsootöö Ühenduse eestvõttel taas emade ja tütarde laagrit.

Tasapisi on taoliste kokkusaamiste formaat välja kujunemas ja muutunud oluliseks sündmuseks, kuhu kindlasti tulla tahetakse.
Tere tulemast Noa laeva!
Laagri päevakord oli seegi kord traditsiooniliselt üles ehitatud – ei puudunud ühised hommiku- ja õhtupalvused, hommikuvõimlemine, tutvumisring, tegevused emadele/tütardele nii koos kui eraldi, tagasiside.
Igal aastal on laagri kava keskendunud mingile kindlale teemale, sedakorda siis loomadele. Kõneldi loomadest, vaadeldi neid perspektiivis läbi veeuputusloo, käidi Polli loomaaias ning kokkusaamine tipnes mutionu peoga, kus osalejad ennast mõne loomana kujutasid. Nagu oli näha ja ka muljetest selgus, kujuneski ühiselt ettevalmistatud karvaste ja suleliste pidu kõigi lemmikuks. Lapsed panid ise kokku oma esinemiskava – kes soovis, mängis pilli või laulis; omal kohal olid akrobaatilised kunsttükid.
Emade jaoks loodi meeldiv meeleolu juba esimesel õhtul, kui kokkutulnud said tuttavamaks, lõid ühise põrandapildi ning kõnelesid sellest, kuidas nad üldse laagrisse jõudsid. Teadmiste omandamisel ja silmaringi avardamisel kujunes tõeliselt nauditavaks TÜ usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika õppetooli dotsendi Urmas Nõmmiku teemaarendus veeuputuse loo kohta Vanas Testamendis.
Midagi kõigile meeltele
Laste jaoks kujunes suursündmuseks kindlasti ka Polli väikeloomaaia külastus, kus sai loomi toita, oma käega katsuda ja lähemalt uurida, kuidas nende elu aias läheb. Lisaks tuntumatele lindudele-loomadele sai näha erinevaid faasaneid ja kanu, suurteks lemmikuteks kujunesid sõbralikud guanakod.
Laagri kavas on alati oluline osa olnud käelisel tegevusel. Sedakorda said lapsed meisterdada Noa laeva, isadele vooliti tigu ja koos emadega vilditi Kerstin Kase juhendamisel seepe. Ühiselt sai jälgida ka leivategu ning oma koht oli vanaaegsete ilunippidega tutvumisel.
Emade ja tütarde laager on omanäoline veel seetõttu, et pidu valmistatakse koos ette. Nagu ütles üks osalejaist: mitte millestki tehakse midagi – koristatakse ruumid, kaetakse pidulik laud, valmistatakse süüa ja osatakse nautida nii head toitu kui meeldivat seltskonda.
Hingekosutust saadi ka pühapäevasel ühisel jumalateenistusel Kose kirikus, kus teenisid Mare Palgi, Rein Keskpaik ja Kahro Kivilo.
Kuidas edasi?
Nii laagri eestvedajad Eha Kraft, Mari-Ann Oviir, Kat­rin Lille kui ka paljud kohale tulnud emad on küsinud, miks ei korraldata isade ja poegade laagreid, need on ajapikku ära vajunud. Küllap on põhjus selleski, et paljud osalejaist oleks vaimulikud, kellel aega niigi napib.
Idee on korraldada suuremaid laagreid kogu perele, kus osa päevast oleks sisustatud erinevate tegevustega; samas on selge, et taolise intiimse ja usaldusliku atmosfääri loomine on võimalik pigem laagrites, kus pole sadu inimesi.
Siin on järelemõtlemise ja diskussiooni koht ning nagu LNÜ tegevjuht Eha Kraft ka lisas, on korraldusmeeskonda oodatud kõik need, kel ideid ja soovi edaspidiseid kokkusaamisi kujundada.
Mari Paenurm

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)