Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Emaarmastus juhatab Jumala armastuse juurde

07.05.2014 | | Rubriik: Jutlus

(Jh 17:11–17)
Üks meie lauluraamatu laule algab sõnadega: «Mu Isa koja õue ma astun harduses …» (KLPR 194). Vana Testamendi laulik ütleb: «Üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat; ma seisan pigemini läve juures oma Jumala kojas, kui viibin õelate majades» (Ps 84:11).
Mis eriline paik see kirik on, et seal olemist nõnda väärtustatakse? See on Jumala koda, Jumala ja tema rahva, ristirahva, kokkusaamise koht. Juudid on pidanud hingamispäeva eelmaitseks taevast. Pühakoda on taeva eeskoda. Jumalateenistustelt me saame rammu rammule lisaks, siit saame jõudu ja vaimutugevust oma igapäevaellu. Kirik on imeline paik!
Aga neid taeva eelmaitseid on meile antud veel enamgi. Kõik hea siin ilmas on kui tervitus igavikust – sealt on see pärit. Armastus on muidugi mõista taevalikku päritolu, hooliv, isetu armastus. Jeesuse ülempreesterlik palve kõneleb tema imelisest armastusest oma rahva vastu. Selle võib kokku võtta, et kõik, mis on Jeesuse oma, olgu ka tema rahva oma, isegi armastus, millega Jumal Jeesust armastab, kuulugu ristirahvale, ja ta soovib, et seal, kus on tema, olgu ka nemad.
Jumal on andnud erilise anni naissoole: emaarmastuse. Kahtlemata on see inimeste juures kõige hoolivam ja isetum armastus. Ei ole liigutavamat pilti kui ema oma laste keskel või loomaema hoolitsemas oma poegade eest. Isegi Jumal on valmis oma täiuslikku armastust selle armastusega võrdlema, öeldes: «Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!» (Lk 13:34) või «Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte» (Js 49:15). «Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea …» (Js 65:2).
Mis teeb emaarmastuse nõnda tähelepanuväärseks? Laste heaolu enda omast kõrgemale seadmine. Mitte alati ei oska lapsed seda hinnata ja valivad tee, mis ei ole hea. Aga ema ei jäta, ta on kannatlik, on alati valmis kuulama ja leppima. «Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.» (Js 1:18) «Tuleta mulle meelde, käigem isekeskis kohut, räägi sina, et sa võiksid õigeks saada» (Js 43:26).
Inimesed on ebatäiuslikud ja nõnda ka ema­armastust kandvad naised. Mõnes naises on seda rohkem, teises vähem. Mõni laps on jäänud ilma emaarmastusest. Aga see ei tee olematuks Jumala andi. Emaarmastus kui jumalariigi eelmaitse on meil selles maailmas olemas ja see armastus sarnaneb kõige enam Jumala enda armastusega. Jeesuse ülempreesterlik palve võiks olla ka kui ema palve oma laste eest: püha Isa, hoia neid! Kui mina olin nendega, ma hoidsin neid. Ma olen neid õpetanud ja juhatanud, maailm on julm ja karm, palun hoia neid kõige kurja eest. Pühitse neid tões.
Kes on ilma jäänud emaarmastusest, ei pea meelt heitma. Veel täiuslikumal kujul on see olemas Jumala juures ja Jumal on valmis meid sellise armastusega armastama. Siin maailmas lihtsalt kõiki häid asju kätte ei saa. Kes ei ole emad, ei pea kurvastama, et Jumala imeline armuand läheb nüüd nende juures tühja. Armastust ei ole kunagi liiga palju, hea tahtmise juures võib leida neid, kes võtavad hea meelega meie armastuse vastu. Laine Villenthal on kirjutanud:
«Kõik nad mulle õed ja vennad;
orbudele emana
minagi võin tunda ennast
kohustuses aidata;
väsinuile, väetimaile,
kodutuile, koormatuile
tahan olla toetaja,
nende valu kaotaja.» (KLPR 462)

Aga kui me oleme õnnelikud, kellele on osaks saanud imeline emaarmastus, siis peame olema tänulikud oma emale, aga eelkõige Jumalale, kes laseb meil taevalikust annist ema kaudu osa saada. Sageli õnnelikud, armastavad perekonnad ei jõua kirikusse. Neile piisab oma perekonna õnnest küll ja küll ning andide jagaja ei tundu tähtis. Aga inimese õnn võib olla üürike ja habras. Õnne ja armastuse jagajat, Jumalat, tasub meeles pidada, sest meie ajad ja asjad on tema käes. Ta võib meile pikendada soodsaid ja häid aegu või teha neile lõpu. Head suhted on ikka ennemini kasuks kui kahjuks.
Taeva eelmaitse eesmärk ei ole see, et meil oleks kena siin ilmas elada, vaid et me tunneksime ebatäiuslikus heas ära täiusliku. Ma olen saanud maitsta taeva eelmaitset, ma tahan tunda kogu külluslikku maitset! Siin kogetu õhutab mind soovima seda, mis on tõeline ja igavene. Kirik suunab meie mõtted ajalikkusest igavikulisele, kus kõik on imeline. Emaarmastus peaks meid juhatama Jumala armastuse juurde.

jogi_kristiina_nh

 

 

 

 

Kristiina Jõgi,
Vigala koguduse õpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)