Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Ema minus

06.05.2015 | | Rubriik: Persoon minevikust

Kuueklassilise algkooli lõpetamisel. Ema on vasakult esimene tüdruk. 2 x erakogu

Tuba nii mahe ja vaikne, seisev ja ootav. Alati on nii mõnus ja kena siia tulla. Olgu kell neli, kell viis, millal kunagi jõutakse. Kui ainult ei peaks siit jälle kuhugi minema – ma siia jääks. Tassime oma asjad autost ära kööki. Märjad saapad ja märjad jäljed trepil.
Kui on söödud, siis tulebki videvikuviiv. Pikk unelev videvikuviiv, kui istud voodile ja vaade eksib kauaks kaugele. Õhtus ma laman ja silme ees seisab akna valguskuma. Väga harva on nii, et täiesti pime, akna kohta üldse ei näe. Enamasti püsib aknakuma mu nägemises ka ööaegu.
Ema ütles ammu: «Ma seisan mõnikord õhtul siin akna juures ja vaatan välja. Meie kopli kuused paistavad ilusti kätte. Taeva kuma näen nende taga. Ja siis ma mõtlen teie peale. Et mis teie parajasti seal kaugel teete.» See ütlemine oli tõesti ammu. See oli üks teine tuba siit kaugel.
See oli sellal, kui me veel sinna kaugele käisime. Külla käisime. Ükspäev tuled, natuke istud, külmaõhk veel riietes. Teinepäev jälle lähed. Märjad jäljed köögipõrandal. Ega siis pole pikemat peatust ja püsimist. Need ema sõnad on minusse jäänud. Ema ütles «meie lepik», «meie koplis». Meie, meie sees.
Ema sõnad räägivad minuga ka täna. Ema elab minus, minu kaudu edasi. See teadmus, mis minus liigutab ja toimib, ongi ema vaim. Väga huvitav mõelda, mis on see meeleliigutus, mis teeb inimese elavaks. Kui magad, siis pea kustunud ju. Tugevam on ema mõju pojale ja isa mõju tütrele. Nõnda koolis õpitud, nõnda ma usun.

Üks viimane pildikene emast oli nõndamoodi, et ta kustutas köögist tule ära ja heitis asemele. Kohe samas tõusis jälle üles ja kontrollis, kas sai ikka kustutatud. Kaks nädalat enne surma. Minagi vajutan plõks öövalguse ja kontrollin äratuskella. Ema! Ema tuleb meelde. Ema ongi mu kätes ja näos.
«Ma seisan mõnikord õhtul siin akna juures ja vaatan välja.» Vaatan pimedasse. Vaatan öösse. Seisan tagatoa akna juures. Ema sõnad. Tuba ise oli vana, väsinud, nühitud, katkise põrandaga. Kõiksugu aegu näinud. Kui isa tuli sõjast koju, krohvis lae. Sealtki suur latakas alla kukkunud, taas krohvitud, üle värvitud, laigud ikka nähtaval. Laearmatuur tolmune ja tuhmunud.
Kes siin midagi uuendas, kui nooreea hoog üle läinud. Lastest polnud lootagi siiajääjaid, ikka ainult linna ja minema siit. Tuba ja toaõhk olid ema siseilm; akna taga, seina taga välisilm. Sees ja väljas – neist pooltest tahaksin kõnelda, kui ema mõtetes.
Talupoeglik päritolu mitmendat põlve teeb sees-väljas tunde. Ema vanaisa sünniaasta oli 1863. Kaugemale tagasi meie mälu üldse ei ulatu. Hiiglavanast hallist ajast ühe koha peal elatud. Eks siis siin olnud ka päikselisi ja rohkem veel pilviseid tusailmu. Talupoja jaoks väga tähtis, et saak ja muu väline saadus saaks varju alla toimetatud. Sisse toodud.
Kui palju on taluelamise ümber kõrvalhooneid ehitatud. Küün või küünid, kuur või kuurid, laudad muidugi, ait, kelder, varjualused, räästapikendused, kuhjakatused. Kõik ikka selleks, et materjal väljast sisse varjule tuua. Tänases päevas, 2015, võib muidugi kahelda, kas noorsugu üldse teab, mis asi on küün näiteks.

Külm ilus sügisõhtu. Oktoobrikuine päike punetas veel kreegiaia puude taga madalal. Siinsamas aias veranda lähedal võtsime peete, loomapeete. Neid pidi pealsetest üles tõmbama, siis suure noaga mulla ära rapsima ja lõpuks pealsed ära lõikama küljest. Kui koolist tulime, siis oli õhtuaegu peetide võtmine. Kollarohekad loomapeedid tassiti ja veeti kartuliruumi, mis lauda taga asus. Et sisse ja varjule saaks.
Pealsed läksid sülega hekslimasinasse. Värske külm muld lõhnas pimeduse eel. Ja kui ema õhtupimedas laudaukse kinni pani, oli hea tunne, et selle päeva jagu on sees ja hoiul. Ükskord ma rapsisin suure noaga sõrme. Arm veel nüüdki näha. Vasaku käe keskmisel sõrmel.
Suved läbi tehti heina. Ema oli see eestvõtja. Ta niitis kahehobuserakendiga. Kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel oli see kindlasti nii. Juuni alguses, kui rohi kõrgeks kasvas, lõi vikati sisse. Värske niitmise lõhn tõi suvetunde. No ja siis neid jutte. Millal jõuab kaarutada, kuismoodi sarda panna, mismoodi sisse vedada. Minut minutilt jälgiti kiire vehkimise käigus taevast – kas jõuab kuiva loo kokku sarda. Sarras pidi olema pool heina.
Heina vedanud ma olen nii palju, et süda läheb pahaks, kui meenutada. Ikka istuti koorma vahel lakaluugil ja räägiti: mis sees, see sees; mis ära, see ära. Vaistlikult, sõnatult, iseenesest kasvas minus tajumus, et vaenulikust väliskeskkonnast tuleb tuua vajalik sisekeskkonda. Väljast sisse. Sees on asi hoitud ja kaitstud.

Mäletan ühte hästi suurt äikest. Teist sellist äikesemöllu ei meenugi. Meie kandis polnud äikest just ülearu palju. Võisid olla kuuekümnendad aastad. Õhtupoolne päevaaeg. Me istusime kõik koos suures toas, lähestikku. Nagu hall valuvesi jooksis alla.
Välgukärgatused valgustasid heinasardu, mis otse toa­aknast paistsid. Sardade vahele tagus välku maasse mitmeid ja mitmeid kordi. Helekollased, punased valgussööstud. Iga raksatusega taas värises maja. Ühtegi sõna ei räägitud, ainult vaadati üksisilmi – et mis nüüd. Tajusin seda koos varjulolemise tunnet, kui väliskeskkond on väga vaenulik.
Kui seda heinajuttu veel jätkata, siis talaalused ja seinaääred vajusid heinast õõnsaks. Nendesse tegime meie, lapsed, käike ja koopaid. Pika maa küüni ühest otsast teise võis väike inimene läbi roomata. Pimedas heinakoopas, kus iseenda hingeõhku vastu higist kätt võis tunda, mõtlesin: see on nüüd kõige kaitstum koht, siia ei oska mulle keegi järele tulla.
Laps jäljendab vanemate elu ja olemist. Igal suvel ehitasime mängumaja. Puudest ja laudadest. Et oleks ikka uks ja aken ja väike korstnakegi peal. Et oleks nagu päris. Sellega olid muidugi hiiglapahandused, et poiss on kõik lauad juppideks saaginud ja naelu täis tagunud. Toast voodiriidedki mängumajja toonud.
Mäletan ühte hetke. Olin just sindlid tagunud mängumaja katuseks, lamasin ise lavatsil ehitises ja vihma hakkas sadama. See esimese vihma krabin vastu mängumaja uut katust – oli ütlemata hea tunne. Ma olin kaitstud ja varju all. Sees.

Toona ei tulnud üldse kellelgi pähe, et me võiksime elada teises kohas kui seal, kus me elasime. Õuevaated klaasistusid elupildiks. Ema oli terve elu jooksul ainult seitse päeva järjest kodust ära olnud. See oli neljakümne neljanda aasta septembris, kui nad «olid põgenemas». Nädal aega redutasid kusagil Võhma taga metsades.
Sakslased muudkui ajasid: minge siit kõik ära, siin tulevad ägedad lahingud, Põltsamaad käest ei anta. Midagi ei tulnud. Kui ühtäkki voor lõppes ja teed olid jälle tühjad, tulid nemad koju tagasi. Mis siin siis oli tehtud? Mesipuu oli toodud keset kööki, seda oli veega uputatud. Kaheaastane pull oli laudast lõast lahti lastud. See sõi rahulikult õue peal rohtu.
Koristasime kõik ära. Võtsime kartuleid, praadisime kirnust liha, saime jälle süüa ja elu läks edasi. Seda rääkis ema. Põgenemisega me saime nii palju, et meil jäid hobused alles. Meil olid loomad ühes vankrite taga. Seda ema ütles.

Kord sügispimeduses oli ema haige. Kampsuniga ta seal toas kössitas ja end soojendas. Isa ei olnud veel tagasi tulnud. Isa oli kolhoosi veoautoga kuhugi sõitnud. Tulemised jäid ikka hiljapeale. Kus rajoonikeskusesse vaja sõita, koorem tuli sinna ja tänna maha tõsta. Mõnd kanget hädalist aidata, inimestel polnud ju transporti.
Käisin õues vaatamas ja nägin autotulesid mõnesaja meetri taga. Juristas edasi ja tagasi. Järelikult jälle sisse jäänud. Teada lohu koht, kus alati paksem muda. Ema õhutas: mine ikka aita, vahest saate kuidagi liikuma. Esimese ähmiga võtsin labida ja läksin. Natuke kaevasime, loll pea inimesel, labidaga ju Molotovi (GAZ-51 tüüpi Vene veoauto) välja ei too. Autoninast, radiaatorist tuli kuuma õhku, kui nõjatusin sellele.
Väntasin jala taas koju. Kummikud paksu poriga koos. Ema ikka püüdis ja suunas: «Kogre Raimondi traktor jäi talli juurde õhta. Vast saad sellega tõmmata. Mine no ikka vaata, kuis isa koju saab.» traktori ma sain pimedas vaevalt-vaevalt käima. Mina ei jaganud ka korraga neid käike. Proovisin ühte ja teist.
Isal polnud kabiinis muud kui üks koormaköis. See läks ka teisel tõmbamisel katki. Väntasin veelkord koju. Siis ma olin veel rohkem porine köie panemisest. Ema ei öelnud enam sõnu, ainult silmadega anus. Garaaži tagant võserikust kiskusin trossi välja. Taskulamp nagu seasilm tahtis ka kohe ära kustuda.
Roostetanud trossiga ma lõpuks Molotovi õue peale vedasin. Suu ja silmad olid ka mudaga koos. Õnnis tunne oli, kui isa köögis jalgu lahti võttis. Jalarätikud heideti pliidi kohale plekkplate peale kuivama. Ema ise käis ja vajutas vööruse ukse haaki. Nüüd oli selleks päevaks välisilmaga kõik. Inimesed sees ja pardal. Võis vähe süüa ja hingata.

Ema süstis ümberkaudseid inimesi. Osutas õendusabi teenust ammu enne seda, kui selline sõnagi välja mõeldi. Ikka ja jälle pandi elektrikann keema ja süstlad-nõelad sinna sisse. See elektrikann oli juba väga katlakivi täis, sellega oli juba rohkem kui palju keedetud. Põhiline süstitav oli Kuuse Elmar, kellest räägiti, et pikast Kuusest on ainult kuusekoor järele jäänud.
Aga käis muid ja teistsuguseidki. Igasugustel päevaaegadel, päiksega lõunatunnil ja õhtul päris hilja. Siis räägiti süstimist oodates ja vahel pärast süsti ennastunustavalt mitmesuguseid lugusid. Päris kahju, et pea kõik räägitu on hajunud koos nonde päevade tuulte ja õhuga.
Millegipärast on mälus püsinud üks väiksem naine, kes ühel ammusel õhtul emaga vestlema jäi. Ema suhtles meelsasti nendega, ema oskas lugusid välja meelitada. See naine oli vist kusagil kaugemal elanud, mina ei teadnud temast vähematki. Jutt käis huntidest – mis kellelgi kunagi ette on tulnud. Naine rääkis, et tema läks õhtuvidevikus läbi pika-pika karjamaa.
Juba õige pimedaks tõmbus. Ja korraga näeb, et kaks põlevat silmapaari jälgivad teda. Korraga selge: hundid. Läheb tema edasi, silmad tulevad ikka ka edasi. Jooksu panna ei julge, siis ründavad tagant. Kauaks vahtima jääda ei tohi, siis halvab ära, ei saagi enam liikuma. Tagasi minna lootusetu, juba kolm kilomeetrit oli ta meierei juurest tulnud. Täiesti pääsmatu lugu.
Ühesõnaga, naise jutt jäi meelde tänu õudusele, mida tundsin. Kuidagi ta edasi nihkus, elasin igale tema sammule kaasa. Tühi piimanõu oli tal olnud käe otsas. Kolistada ta ka ei julgenud, siis ehk jälle hundid ründavad. Kaks ajalehte oli ta pannud põlema ja visanud endast eemale. See hunte ei peatanud.
Kui ta lõpuks mingi väravani jõudis ja kahe väravalati vahelt läbi puges, siis olid hundid seisma jäänud. Edasi enam ei tulnud. Minu unenägudes heiastusid veel kaua õhtuvidevikus karjamaa, see naine, hundid, kahe latiga värav. Õudne ja kaunis lugu ühteaegu. Aga ema juures oma kodus olin hoitud. Pidepunkt – ema, kellest käega kinni võtta.

Ühel kaugel päeval läks ema majandi lauda juurde. Ema suures loomalaudas ei töötanud, aga millegipärast ta sinna läks. Jalgrattaga. Mina hüppasin pakiraami peale ja sõitsin pool teed kaasa. Siis kalpsasin maha.
Teeharu peal oli suur pajupõõsas. Enne 1972. aasta suurt maaparandust oli see maastik hoopis teistsugune, mida praegu on mõttetu seletada. No luusisin seal ümber pajupõõsa ja passisin niisama. Mõne aja pärast tuli ema tagasi. Pugesin põõsasse, et peidan end, siis ta ei näe.
Ema väntab rattaga ja ise räägib omaette kõva häälega: «No on ikka lohakus, loomad söötmata, sõnnik välja vedamata …» Sain salamahti teada ema sisekõnest, millest ma võib-olla teada poleks tohtinud.
Minus keerleb ka selline sisekõne. Mõnikord ma lasen sellest sisekõnest osa välja. Aga teen seda vaikselt, ilma hääleta. Nii nagu siin praegu.
Rannar Susi

Ema. Pilt 1940ndatest aastatest.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)