Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ema jäljed ja Jumalaema kiriku mesilased

26.04.2019 | | Rubriik: Arvamus

Sain kaduvust tundma väikese lapsena. Mu vanaema rääkis mõnikord lugu oma isast, mu vanavanaisast Hugost. Et kui ta ema surnud, käinud Papa keldri taga liivamäel vaatamas oma ema paljaste jalgade jäetud jälgi, „muudku kai neid ja õnnõ iksõ“. Siis sadanud vihma ja jäljed kadunud siledasse liiva. Ma ei saanud päris täpselt aru, miks Papa poleks võinud oma jalgadega ema jälgi üle astuda, siis oleksid need ju palju kauem kestnud. „Tuu ei olõ´ ämp tuu“. Jah, see pole enam see. Siis tajusin, et asjad saavad olla lohutult lõplikud.
Keskaegsed kirikud ehitati rangel programmilisel alusel – igal ruumielemendil on kindel funktsioon ja sümboolne tähendus. Läänest itta, pimedusest valgusesse. Kogu arhitektoonika toetab kontseptsiooni toimimist. Nii romaanikale omane määratletud ja läbitungimatu ruum, mille inimese usk ja müstiline taju muudavad ruumis viibides piiritlematuks, kui ka kõrggootika skolastiline transparentsus, mis kehastas kristliku maailma usu ja teadmiste tervikut.
Inimene läbib hiiglasliku portaali teise maailma, vee ja sõnaga ristitud, ees pikk pealööv kui elutee, mis seisma pandud tohutute piilaritega, kogu ruum aitab pilku viia olulisimale – ristile altaris. Rõõmuks roosakendest kiirgav valgus, mis puutub kokku nelitises võidukaare all. Keskaja inimese maailmapilt oli tsükliline, spiraalikujuline, aastaaegadest ja kirikukalendrist lähtuv.
Mats Traat kasutab oma romaanides 19. sajandi inimesest rääkides ilusat väljendit „ajastaega“: „tal oli möödas seitsekümmend kaks ajast­aega“. Tänapäeva inimene näeb oma elu enamasti pigem sirge lõiguna, vastavalt maitsele pika tõhusa tükina või millimeetrise jupikesena valgusaastate mõõdupuul. Ja tajub kaduvust seda teravamalt.
Mis on hästi? Pariisi Jumalaema kiriku hoone kogu kavatis jäi püsima. Visuaalselt olulisim – läänefassaad, sh roosaken ja läänetornid – jäi puutumata. Läänefassaadi kuningate galerii 28 Iisraeli ja Juudamaa kuningat jäid oma peadest ilma juba Prantsuse revulutsiooni ajal, seega näeme praegu 19. sajandi koopiaid. Rüüstest säilinud originaalfiguuride jäänuseid leiab Cluny keskaja muuseumist.
Issanda imeks saab pidada transepti lõuna- ja põhjaportaalide roos­akende säilimist. Tundub, et põhjaportaali 13. sajandi keskpaigast pärinev roosaken, mille südames hoiab ema Maarja Jeesus-lapsukest süles ning on säilinud suures osas algsena tänapäevani, on tulnud läbi ka sellest põrgutulest.
Inimene vajab ja otsib autentsust. Seda „päris“, ainukordset, originaali, mitte koopiat, asendust või puhta petukaupa. Aga kui autentne on pöördumatult kadunud? Kas autentsus on alati oluline? Võimsaima elamuse jättis mulle foto pealöövist vaatega altarile – keset pimedat söestunud pimedust, murenenud marmorit, üle tuhamäeks põlenud 400aastaste tammetalade kuhja kõrgus helendav kuldne rist, ikka omal kohal, kindel ja lootustandev nagu alati.
Selgub, et Notre Dame’i katedraali lõunakülje külglöövi katusel peetakse mesilasi. Mesinik Nicolas Géant teatas 18. aprillil, et droonivideotelt on näha, kuidas kõigi kolme taru mesilased on elus ja lendavad tavapäraselt tarudest sisse-välja. Ta lisas, et Notre Dame’i mesilased on oma kuningannale ja tarule lojaal­sed ega saa neid hüljata.

Merille

 

 

 
 

Merille Hommik,
koolmeister

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)