Ema arm

Mäletate Astrid Lindgreni «Pipi Pikksukast» nimitegelase selgitust selle kohta, kus ta vanemad on: «Isa on mul Kurrunurruvuti saarel kuningaks, aga ema taevas ingliks»?
Ema – olid liha tema lihast, algusest saati ta meelevallas. Ulpisid lootevees ega saanud midagi selle vastu, kui ema otsustas, kas aborditangid või valulik sünnitus. Veel vasikaeaski oskasid talt vaid oodata ja nõuda. Nii on vist alati olnud. Millal tunned memme vaeva?
Millal? Meenutan oma õnnist memme ja saan aru, et mõistetakse enamasti ikka liiga hilja.
Ühel päeval helistas noorem vend Jüri: «Meie ema on surnud. Mida teha?»
Ma teadsin, et ta süda oli aastaid tõbine. Kartsin, ei tahtnud sellele mõelda. Nüüd oli see juhtunud. Venna sõnad rõhusid: «Mida teha? Sina tead ju.»
Võtsin mõtlemisaega, nutsin üle tüki aja otsekui lapsepõlves oma emme süles. Nii palju jäi kõnelemata, andeks palumata… Ei leidnud kedagi, kes oleks väärt minu memme matma.
Mina matsin. Sugulased kiitsid, et ilus oli. Aga mina põdesin pärast 40 päeva ja jäljed sellest jäävad mu enda surmani. Miks? Mõtle ise. Mõtle oma memme matusele… Mida öelda, mõelda, üle elada, aru saada? Ka seda, mille poolest oled hiljaks jäänud. Ühe andekspalumise, ühe kallistuse…
Võlgu jääd ikkagi. Sa elad oma memme armust. Ka siis, kui ta taevasse ingliks on läinud. Sinu ema!
Kristluses, juutluses, muhameedluses…, kõigis kõlblust rõhutavais religioonides on olnud oluliseks käsuks – austa oma vanemaid. Ja surmapatuks on peetud, kui laps oma vanema vastu läheb, tema hülgab.
Ei taha öelda ega mõelda, et Eestis olukord ses osas väga halb on. Kirjutan vaid kahest memmest. Aga et nad ühes külas elavad ja sarnast saatust kannavad, ütleb mõndagi.

Ville – 67aastane, küüditamise eest kunagi kümme aastat metsas paos olnud, pangandus-rahandusalase kõrgharidusega. Töötanud riigipangas ja mujal vastutavatel ametikohtadel.
Lesk, esimene mees oli poolakas, kunagiste aadlike järeltulija. Oma võimuiha rahuldas naise peal ja rahuldust sai viinast. Sellesse ta surigi. Abielust sündis poeg. Teist korda abiellus hilja, kuid õnnelikult. Mees ehitas maja, pakkus turvalisust, kuid haigestus ja jäi 25 aastaks halvatuks. Abielust sündis tütar. 14aastasena jäi suhkruhaigeks ning suri.
Ville jäi pojaga kahekesi. Too kippus väiksest peale olema vägivaldne ja ettearvamatu käitumisega. Emad ütlevad selle peale, et halvad sõbrad.
Ta müüs maha oma maja, loobus harjumuspärasest elust ja sõbrannadest ning ostis linnast kaugel kaunis paigas väikese elamise, et ehk poeg võtab seal mõistuse pähe. Nõnda sattus Ville sinna külla.
Üsna tema lähedal elab teine memm, 76 aastat vana. Elab oma mehe sünnikodus, aastakümneid. Haritud tööinimene. Kolme lapse ema, sünnitanud kaks poega ja tütre. Üks poeg on linnas ameti peal, teine elab ema juures, tütar perega kodu lähedal. Rohkemat ta elust ei oskagi ütelda.
Kaks ema, nii erinevad mineviku ja saatuse poolest. Kui küla vahel trehvavad, ütlevad teineteisele paar head sõna ja kõik. Ometi on üks, mis neid ühendab. Üks, millest nad kõnelda ei taha, millest häbi ja hirmu tunnevad ja abitust.
Nende pojad: Andrei ja Kalev.
Andrei on uhke oma aadlitõu üle. 46aastane jässakas, tõmmu, järsu olemisega, vägivallale kalduv vanapoiss. Kui meil veel osakond oli, saime temaga näguripäevi näha. Võib-olla ehk väheseks ajaks ka pisut taltsutada. Nüüd on ta ilma peal omatahtsi, teistele hirmuks. Vahel näen teda väikelinnas kõndimas Kaitseliidu välimundris, automaat rinnal (ema sõnul mulaaž). Enamasti kuulen ta «vägitegudest» teistelt. Politsei ei taha temaga tegemist teha. Andrei on ametlikult maksujõuetu.
Kalev oli nooruses üsna keskpärane, käis saekaatris töölgi. Kõik muutus, kui isa suri ja testament määras talle kogu varanduse, 500 hektarit head palgimetsa. Miks? Sest Kalev oli ainus lastest, kes tema joomapidudele kaasa läks, kes alati käepärast peaparandust tooma…
Nüüd on Kalevil turjal 42 aastat ja karujõud. Parseldab vanaisa istutatud metsa, 120aastasi mastipuid käraka tarvis. Jaksab selle nimel üksi täispalgid metsast traktori peale tarida. Külas öeldakse koguni, et tal on kolme karu jõud.
Õige vanast ajast tunneme olümpialoosungina: Terves kehas terve vaim. Aga millist ohtu tegelikult kätkeb endas terve keha, kui vaim on haige, kui hinge nagu polekski?
Andrei uhkustab oma päritoluga, Kalev karujõu ja isa pärandusega. Neid ühendab eel­öeldu. Mis on inimene ilma hingeta, vaimuta? Väga ohtlik loom. Ohtlikum kui karu, hunt, lõvi, krokodill, ei tea kes…

Nad on sõbrad, õigemini mõttekaaslased, veel õigemini teokaaslased. Nende mõttetegevus jääb mulle arusaamatuks. Nad mõlemad on oma külale nuhtluseks. Agressiivsed, verejanulised, kättemaksuhimulised. Inimesed kardavad neid. Arvatavasti nende pärast lahkus kõigi poolt austatud noor konstaabel, asemele tulnul pole paremat loota, sest võim ei käi üle. Seadus ei luba.
Kui sõbrad politseis kartsa pannaksegi, on nad järgmisel hommikul taas tagasi. Vald on jõuetu midagi ette võtma. Antakse nõu: kaeba kohtusse, ega muu ei avita. Aga kes kaebab, kes maksab, kes pärast kättemaksu käes vindub?
Kes on taolistele tüüpidele kõige kaitsetum ohver? Too, kes alati andestab, ikka paremat loodab, kel rahareformist hoolimata kirsturaha kokku hoitud, põlletaskus ikka mõni rahatäht, mille mangumise või ähvarduse järel kätte annab, kes kõigest hoolimata üritab oma poega hea poole pöörata – see lihtsameelne oma memm.
Aeg-ajalt tulevad memmed haiglasse oma häda kurtma. Kui Andrei on maja nii voolu alla pannud, et teised ei julge toas liikudagi, saavad särtsu. Või on kogu mööbli puruks peksnud ja memme ära tappa ähvardanud…
Kui Kalev jõululaupäeva õhtul umbjoobes oma vana ema vägistada üritanud…
Kalevi ema toale panid lapsed pärast seda raudukse ette. Aga kas memm jõuab alati õigeks ajaks tolle raudse ukse taha oma poja eest pageda?
Need on vaid paar seika memmede igapäevaelust. Kui palju kirjaridu läheks vaja, et nende häda lõpuni välja hüüda?
Ma ei tahaks lõpetada retooriliselt. Tõin teie ette elust enesest võetud näited. Võiks tuua veel palju sarnaseid. Aga mida see muudaks? Probleem jääb, kuni korda pole. Kuni Eesti poliitikas ja juriidikas midagi kardinaalset ette ei võeta, mis kaitseks inimesi perevägivalla eest.
Kuidas? Ma ei tea. Aga kui seadused ei luba selliseidki memmesid kaitsta ei omavalitsusel, politseil, kellelgi, enne kui veri lippab, siis on tõesti midagi väga hullusti.
Hüüan teie ja taeva poole. Väärtustagem too tavaline inimene, ka väljaspool Tallinna, Tartut, Pärnut, ääremaalgi… Andke kunagistele maakonnahaiglatele tagasi õigus aidata, ravida omi. Taastagem neis psühhiaatriaosakonnad. Kas või niigi palju, et ülikõrgele tõusnud depressiooni all kannatajate, enesetapjate, ennast surnuks joojate arv pisutki väheneks… Et Ville ja tolle teise auväärse memme olukord vanaduspäevil pisutki parem võiks olla.

Peeter Karma
21.02.2003