Elutõde ja kunstitõde
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 20. mai 2009 Nr 21 /
Enn Vetemaa 1983. aastal vändatud teleloos «Püha Susanna ehk Meistrite kool» ütleb lavastaja Siimeon Susi meestele saunalaval: «On tõesti tore tõdeda, et ümberringi sünnib iga päev midagi groteskset.»
See lause sobiks kahtlemata hästi ka tänasesse päeva. Groteski ajab suisa üle ääre.
Möödunud nädala lehenumbris kõnelesid nii Ain Kaalep kui filmimees Vallo Kepp sellest, et meil tuleb endile väga täpselt aru anda, millise taaga oleme saanud sovetlikust ajupesust. Ei julge küll omalt poolt nii suuri üldistusi teha, kuid minu arusaamist mööda selgub just keerulistel aegadel, mis on inimese hind.
Põhimõtteliselt samast asjast kirjutas esmaspäeval ka ajaloolane David Vseviov, esitades kuldsõduri «kunstielamuse» valgel küsimuse, kas tänapäeva kunst võib toimida nii nagu nõukogude võim, kus eesmärgi saavutamiseks olid rahvaga manipuleerimisel kõik vahendid lubatud.
Milline siis on inimese hind? Kui alla võib see käia? Tõenäoliselt saab see langeda seni, kuni inimene seda ise lubab. Või äkki seni, kuni ta pole teadlik oma jumalanäolisusest?
Ajakirjandusguru Tiit Hennoste tõdes kord, et ühiskondlikult rasketel ja keerulistel hetkedel on hea võtta aeg maha ja mõtiskleda natuke teemadel, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Kuldaväärt sõnad. Ja nagu psühholoogid ütlevad – it works. See töötab. Muidugi juhul, kui me ka vastused leiame. Muide, kas teil ei tulnud pähe mõte, et Eesti eurolaul «Rändajad» oli peaaegu et religioosne?
Mari Paenurm
toimetaja
