Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Elust ülestõusmisnädalal

03.04.2013 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Ülestõusmispühade aeg on õnnis. Aeg iseendale ja jumalikule, ja kui osuti teie vahel on paigast nihkunud, siis on see hea aeg tasakaalustumiseks. Kui keskendud kuldsega pühapildi ette, võid näha kuldset valgust. Üks aegu, mil taevad tulevad inimesele lähemale; kui palud ja suudad, siis saad seda imelist tunnet vastu võtta.
Uus paavst Franciscus pidas pühapäeval Roomas Püha Peetruse väljakul esimese avaliku missa. Paavst osutas teemadele, mis maailma üldsust muretsema panevad: narkokaubandusele, lapsorjadele ning kriisikolletele Korea-Hiina ja Palestiina-Iisraeli piirkondades. See, et viimane palve peeti kõigi Rooma linna selleks puhuks kokku tulnud palverändurite eest, läks kokkutulnuile eriti südamesse.
See oli katoliiklik ja protestantlik püha vahetult pärast juutide pesah’i – väga harva juhtub nii pikka vahet kirikukalendris ida- ja läänekiriku pühade vahel. Idakirikud nimelt pühitsevad ülestõusmist alles 4. mail meie kalendri järgi. Idas on see suurim püha, kus rõõmustatakse elu võidust surma üle ja pühi peetakse mitu päeva. Meil Eestis oli tänavu riiklikult aega kolm päeva.
Eestis muide ei olnud väljaspool kirikut mitte kuidagi eriti märgata pühalikkust. Vabad päevad kulmineerusid ostukeskustes osturallidega, kõik suuremad poed olid maksimumaja lahti. Tartus Aura veekeskuses ei katkenud pikki tunde elav järjekord – vähemalt oli perekondadel aega koos olla, Soomest ja mujalt sai koju sõita. Olid lihavõttejänku tipptunnid. Võibolla ülestõusmispühade meeleolu hõljub siinkandis läbi viirukisuitsu sügavamalt paiguti 4. mail.
Juune Holvandus

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)