Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Elusajand koos Jumalaga

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Siin fotol on rahvariideid kandev Hilda Mikk tähistamas 2016. aastal oma 95. sünnipäeva.Erakogu.

Pühapäeval, 18. aprillil 100aastaseks saav Hilda Mikk tunnistab, et õppis seitsmeaastasena lugema Eesti Kirikust tähti veerides ja loeb kirikulehe püsitellijana jätkuvalt lehte suure huviga igal kolmapäeval.

Kui ma Helme koguduse õpetajalt Arvo Lastingult saadud telefoninumbri valin, ei tea arvata, et sellest kujuneb tunnipikkune jutuajamine. Varustatud vaimuliku hoiatusega, et tema eakas koguduseliige ei pruugi telefoni alati vastu võtta, olen üllatunud, kui lühikese kutsesignaali järel kuulen selget, reibast ja nooruslikku häält. 

Huvi toimuva vastu

Hilda Mikk laseb mul ennast tutvustada ja helistamise põhjust selgitada ning palub siis natuke oodata, et televiisor ja raadio vaikseks keerata. „Pean ju päevauudiseid kuulama ja siis kohe algab „Ringvaade“. Olen kõigest hirmus huvitatud,“ ütleb naine justkui vabandades, et meie jutuajamise fooniks on erinevad meediakanalid uudiseid Eestist ja maailmast vahendamas. Edasine jutuajamine kinnitab esmamuljet – sajandikünnist ületav vanaproua hoiab ennast päevasündmustega kursis enda hinnangut toimuvale andes. 

Ta tunneb muret kuuldu pärast ja arvab, et mõnigi viga õgvenduks, kui inimesed oleksid senisest enam jumalakartlikud. Loeksid vaimulikku kirjasõna ja austaksid esivanemate tarkust: „Ma võtan kõike väga südamesse. Mulle teeb muret, et kristlikku meelsust on vähe ja Jumal pole kõigil südames.“

Neljas põlvkond

Hilda on pärit lasterikkast perest, kus kasvas kolm õde ja kolm venda. Ta sündis noores Eesti Vabariigis 1921. aastal. Isa oli saanud Vabadussõjast osavõtu eest väikese asunikutalu Lõve vallas endisel Viljandimaal, mis alates Hilda sünniaastast kuulus ametlikult Valgamaa koosseisu Helme kihelkonnas. 

„See oli väike kohake, vilets ääremaa, aga looduslikus mõttes väga ilus. Oja voolas läbi kopli,“ kirjeldab Hilda sünnikodu ja lisab: „ilusa looduse keskel armastava ema hoole all kasvasime kõik südamlikeks ja loodust armastavateks. Sellist ellusuhtumist meile õpetati ja mina olen selle suhtumise enda lastele ja nende lastele ja veel edasi põlvkonnale edasi andnud.“ 

Et vitsahirmust on tõhusam arm koos isikliku eeskujuga, seda teab Hilda samuti oma elunäite varal: „Ma ei ole neid sundinud, aga nad kõik on minu eeskujul kirikutee jalge alla võtnud.“

Hilda õdedest-vendadest on täna elus vaid vanem vend, 102aastane Jaan Eichenbaum, kes elab Torontos. „Ma just rääkisin temaga telefonis ja küsisin, et Jaanike, mis sa arvad, kas Jumal armastab või karistab meid, et nii vanaks elame. Tema ütles, et eks seda saame pärast teada,“ muheleb ta. Lisaks vanemale vennale põgenes 1944. aastal läände ka vend Hendrik, kes õppis elektriinseneriks Rootsis ja tegi head ametialast karjääri Kanadas, kus ta muide veel küpses eas õppis usuteadust Concordia luterlikus seminaris.

Aabitsaks Eesti Kirik

Tunnise telefonivestluse käigus saan aimu Hilda säravast huumorimeelest ja eelkõige vaimustavast sõnaseadeoskusest. „Eks minul ole väga hää kooliharidus ikka – kuus klassi,“ toonitab Hilda ja kinnitab rõhutatult juurde, et just lugemine teeb targaks. Tema alustas lugemist seitsmeaastasena, kui kooli mineva vanema venna kõrvalt ema abil Eesti Kirikust tähti kokku veeris. „Emal oli valge pulgake käes. Pani tähe pealt tähe peale ja ütles kõva häälega tähti ette. Nii see selgeks sai ja armsaks ajaviiteks eluks ajaks ka jäi,“ räägib Hilda. 

Hilda Mikk jutustab, et kuigi tema vanematekodus ei olnud suurt jõukust, telliti ajalehte Eesti Kirik ning üks number sõjaeelset lehte on tal tänini alles. „Minu ema, lihtne aus Mulgimaa naine, ütles meile ikka: kalli latse, otsige Teda kirjadest, kuni leiate südamest.“

Eesti Kiriku taas ilmuma hakkamisest alates tellib Hilda seda ja ootab igal kolmapäeval nagu head sõpra külla, kellega sisukalt jõudehetki koos veeta. 

„Tunnen kõiki Eesti Kiriku toimetajaid nimepidi. Enne artikli lugemist vaatan alati, kes kirjutab. Te olete kõik natuke erinevad. Siis ma nagu valmistan ennast ette,“ tunnistab naine. Ja veel: „Mul on üks noorem 95aastane sõber, kellele ma kõik edasi jutustan. Ta ütleb, et minust vast oleks kirikuõpetajagi võinud saada, et ma kõik nii ära seletan. Ja kui lapsed minu tuppa tulevad, siis palun neil mõne artikli läbi lugeda. Ütlen, et istu ja loe hoolega, sellest on sulle kasu.“

Jumala abiga

„Minu elu ei ole alati kerge olnud. Kui 20aastase Tartu ülikoolis õppiva tütre kaotasin, murti minu süda. Aga ma tean, et armuline Jumal ei ole mind iialgi maha jätnud. Ma palusin Teda ja käisin ka Vene valitsuse ajal pidevalt armulaual, see kinnitas mind ja andis elule mõtte,“ usaldab Hilda. 

Et ta nüüd koroonaajal Helme kirikusse ei pääse, siis kuulab ta usinalt Pereraadio saateid ja igal pühapäeval Tartu Pauluse kirikust jumalateenistuse ülekannet. Oluliseks peab vaimulikku kirjandust, autoritest tõstab esile Jaan Lattikut, Toomas Pauli ja Jaan Tammsalu. „Mu silmanägemine on üsna kehvake, aga vend Jaan saatis Kanadast hea luubi ja sellega tasapisi ikka saan lugeda,“ räägib ta. 

Sõna on Hilda Miku hea sõber olnud läbi elu. Kui vend Hendrik Kanadast esimest korda Helmes külas käis, nägi ta, et õel on sahtlitäis enda kirjutatud luuletusi. „Ma hakkasin kirjutama tegelikult just selle venna eeskujul. Lihtsalt enda jaoks, aga vend valis peotäie välja ja avaldas väikese vihku „Minu luule lapsed“. Need ei ole midagi kunstilist. Aga venna luuletused on küll südamlikud ja head. Ma loen neid ikka ja paljud on pähe jäänud,“ räägib Hilda ja selle kinnituseks deklameerib spontaanselt mõnegi luuletuse, nii vend Hendriku kui enda oma. Ikka peast ja kordagi sõnadega komistamata.

„Mul on eluaeg hea mälu olnud. Isegi liiga hea, sest kõik asjad on meeles ja vahel on see isegi raske,“ arvab Hilda. 

Ajeleht Eesti Kirik soovib oma lugejale, heale sõbrale Hilda Mikule palju õnne sajandaks sünnipäevaks!

Liina Raudvassar

Teel armulauale 

Murdunud roogu sa katki ei tikka,

hääbuvat leeki ei kustuta sa.

Eksinud inimlast tagasi hõika,

üks nende seas olen kindlasti ma.

Valmistun pühitsuseks suureks,

paraneks patust süda ja meel.

Kui altari pühitsetud karikast juues 

taban end võlast, mis maksmata veel.

Südames olgu mul rahu ja selgus.

Ma ei pea teadma, mis tulevik toob.

Kui mind juhib taevalik valgus,

usk, lootus, armastus tugevaks teeb.

Hilda Mikk