Esileht » Arvamused » Arvamus »

Eluringis

12.05.2021 | | Rubriik: Arvamus

Lugesin hiljuti ühest internetiajakirjast David Vseviovi mõtisklust maailma vaimsest olukorrast, kus ta ütleb: „Mis aitab tänasel päeval meid ahvatlustele vastu seista? On selleks teadmine või hirm? Ja kui teadmine, kuhu maailma see kuulub – kas uskumuste või teadmiste? Miks ma olen hakanud ülaltoodud seosele mõtlema? Ilmselt seetõttu, et lastes ennast ahvatleda vist paljuski paratamatust soovist võrrelda minevikus olnut tänapäeval asetleidvaga, on tekkinud selline tunne, et kunagine selgejooneline piir headuse ja kurjuse vahel on ähmastunud ning selle tuvastamine pole enam kaugeltki kerge.

On kadunud eeskujud ja kriteeriumid. Ning mis paistab olevat veelgi olulisem: kaduma on läinud hirm. Hirm, mis tulenes paljuski usust. Usust igavesse ellu. Usust reaalselt eksisteerivasse paradiisi ja põrgusse. Nii olemegi me jõudnud paljude jaoks kehtivasse aegruumi, kus ja milles võib anda rahumeeli ahvatlustele järele, sest hirm karistuse ees on muutunud pelgalt abstraktseks. 

See on muutunud heal juhul analoogiliseks vaid hetkelise hirmuhooga, mis tabab meid siis, kui oleme järjekordselt lugemas hoiatavat artiklit valge suhkru kahjulikkusest. Et siis mõne hetke möödudes lisada hajameelselt oma kohvitassi paar teelusikatäit seda sama suhkrut. Skeptilistena, nagu me oleme …“

Võimalik, et maailmaga on tõesti nii, nagu tuntud ajaloolane seda kirjeldas, kuid meie jaoks on hetkel oluline see, kuidas meie, kristlased, oleksime tõesti soolaks ja valguseks. Mida me peaksime tegema? Mida tegema teisiti kui seni? Püüame omal kombel sellele vastust otsida ka meie vaimulike konverentsil. Oleme teadlikult vältinud mõnede teemade käsitlemist, millel on hetkel liiga suur poliitiline taust või kus on oodata kiiret jagunemist eri leeridesse ja nii saab mõtestatud arutelust üksnes sõnalahing või loosungite loopimine.

Sel aastal saame oma konverentsi pidada üksnes virtuaalselt ja sedagi ca viie tunni jooksul. Oleme vaimulike konverentsi juhatusega otsustanud vaatluse alla võtta nn eluringi küsimused ja seda nii teoloogiliselt kui ka psühholoogiliselt ja hingehoidlikult. On kaks absoluutset asja, mille kõrval kõik muu on suhteliselt teisejärguline. Need on sünd ja surm. 

Moraali ja eetika küsimused saavad olla inimese jaoks olemas üksnes nende kahe olulise antuse kontekstis. Jah, autoriteetidega on tänapäeval kitsas ja kriteeriumidki on paigast nihkunud. Igamehe õigus ja tõde kipub hämaraks muutma sünni, surma ja inimeste kooselu tähenduse ja sihid. Ometi on meil just need 70 või 80 aastat maist rännakut ja olemise valusatest-imelistest küsimustest pole pääsu. 

Kui kõik toimub Jumala silmade all, siis on ülimalt tähtis iga elusekund, iga algus ja lõpp. Kiire paikapanek ja hukkamõist on siin sama väär kui ükskõiksus ja käegalöömine. Sellepärast tahamegi alustada rahulikku ja mõtestatud arutelu inimeseks olemise keerukate küsimuste üle. Lähtudes loomulikult Jumala Sõnast ja paludes Püha Vaimu, et see aitaks meid edasi suurema selguse poole. 

Siis hajuvad hirmud ja vääritimõistmised. On ju Jeesuse puhul nähtav, kuidas inimesed tulid tema juurde, sest nad tundsid, et ei pea tema lähedust kartma, „sest armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja“.

 

 

 

 

Urmas Nagel,

EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)