Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Elupuu

09.10.2019 | | Rubriik: Kultuurielu
Elupuu_DSC0050

Tõsi ta on, üle poole sajandi vanuse elupuu oksad kipuvad laiali vajuma ja puu vahel ohtlikult kalduma – aga mis siis, kaugemas aianurgas võiks ju puu kasvada nii kaua kui elupäevi antud!Erakogu

Olin päris väikene poiss ja nutt oli üpris kiire tulema – põhjusi oli igas päevas võtta. Talvehommikud algasid alati suure mürtsuga. Meie pisikeses õuemajas elav Daniel Tilling tuli puukotiga minu ahju kütma. Pani puulaadungi esikus mürtsti maha, tegi toa ukse lahti ja katsus ahjuselga, ise pomisedes: „No tänaöine tuisk on su külmaks lõõtsunud!“
See hommikune hetk oli sobiv küsimusteks, kurtmisteks ja vestlusteks. Seekordseid kurtmisi oli kaks: öine tuul kobistas seinale löödud papi all ja kohati ei puudunud, et tuul tuppa teki alla oleks pääsenud. Teine mure oli minu pärisosa: üksindus. Need päevad, kui tänavapoolse maja ehitusel olid töömehed, hakkasid vaikselt otsa saama.
Mõne töömehe kadumine oli kurb sündmus, eriti tõrvapapi katusele panija, kellega sai pikad jutud aetud ja kes mulle jutu sees ütles väga tähtsa asja, et „see sinu Tilling on vana aurulaeva katlakütja ja teab ja oskab laevadest ja meredest kõike rääkida!“. See teadmine oli kuldvõti õuemaja köögilaua taha toolile jalgu kõlgutama istumiseks, koorimata keedetud kartuleid võiga sööma ning lõputult kuulama.
Teine töömees, kellele kurtsin, et isal pole aega minule vastata, ütles nii: „Vaata, ma hakkan segama pahtlit aknaklaaside kittimiseks, hoia hetkeks kaugemale, alles sa mul aevastasid pool segu minema!“ Ja kitipeotäie vineeritükil rullimise ajal ütles, „et mõni mees on kimpus oma mõtetega, mida iseendaga arutada, nad rullivad mõtteid nagu mina kitti ja ta nagu ei kuula ei sinu ega teiste küsimisi“.
Katuse tõrvamise ajal olid mu tähelepanu all alla libisenud säravad tõrvatilgad maas, neisse sai süvenetud nii, et magamamineku ajal tõusis pesemise tüli taevani ja mul keelati järgmisel päeval õue oma tõrvast nina näidata! Kui ma uksevahel seisin nagu hunnik õnnetust, halastati mu peale lasteraamatust „Krabat“ tuntud moel: „Võta taburet ja tule siia!“ Töömees tõmbas toikaga suure ringi ümber tabureti ja ütles: „Kui sa siit ringist loata üle astud, lähen kojuminekul su isa töö juurest läbi!“
Kui samal hommikul Tillingule kurtsin oma üksindust, ema mul polnud, kellele kurta, istus ta mu teki peale nagu suur, puukuuri külma järele lõhnav tuisulume mägi, ohkas ning hetke endamisi aru pidanud, viipas siis rõõmsama ilmega aknast välja: „Tead, ma kingin sulle elupuu, sa pole enam üksi, sul on aia ääres elupuu ja õunapuu oksad on nagu käed, mis viipavad õhtuti sulle teki alla järele! Oleks merel nii palju puid maamärkideks,“ ütles ta lõpetuseks ohates.
Ja sestsaadik vedasin igal õhtul padja nii, et näeksin elupuud aknaruudus paistmas. Ega üksindust päriselt polnudki, tegelikult elas viltu üle tänava poiss, kes kahjuks küll varsti suri. Ta isa oli „kommu“ – selle nime endale selgeks tegemise protsessis maja ehitavate töömeeste seas juhtus nii mõndagi!
Korra, ühel suureks kiskunud tööde lõpupeol saadeti mind jalust ära just sinna majja küsima, et palju see osmik maksab, töömehed panevad praegu raha kokku, et ära osta! Peremees haaras pliidi kõrvalt paraja malaka, ei mina mäletanud hiljem jooksu tuppa oma voodi alla peitu. Aga siiani tundub mu mälestustes liiv selle poisi veranda aluses keldris kuldkollasena ja mänguasjadki imelistena.
Hiljem olin üllatunud, et mulle kingitud elupuu kasvab hoopistükkis naabrite, Tahi papi ja mammi aianurgas (viiekümnendatel oli piirinurk rägusse kasvanud), kuid sellegipoolest olin solvunud, kui varesepesa pärast lõikas maja uus omanik suure külgoksa maha ja eelmine aasta tabas elupuud poole lühemaks lõikamine! Tõsi ta on, üle poole sajandi vanuse elupuu oksad kipuvad laiali vajuma ja puu vahel ohtlikult kalduma – aga mis siis, kaugemas aianurgas võiks ju puu kasvada nii kaua kui elupäevi antud!

Puule ongi kõige ilusam surm jala pealt langemine. Meie suur paradiisi õunapuu aia keskel just nii lahkus, ka murelipuu võra kaldus maani, enne kui saag külla tuli. Nüüdne aeg muudab aiad siin Lillekülas Tallinnas aina sarnasemaks kalmistutega: lõigatakse maha vanad ilusad viljapuud kui puud, mis uute omanike sõnul enam ei kanna, mis sest et ilusa võimsa võra ja tüvega, asemele tulevad elupuude sirged read aiaäärtes.
Vahel on tunne, et probleemiks on haiglane lehtede riisumine murult, isegi õunad korjatakse pilti rikkumast ära! Või nagu ütles Käo tänava vanapapi: „Sõda on vaja, isegi õunad ei lähe enam p…sse!“ Küll oleksin õnnelik, kui aiatarvete poes oleks müügil kotid sildiga „muruseeme võililledega, marienroosidega“, „eri värvi murutaimede seemned“ jne!
„Ah, ma teadsin juba noorelt: / raheroosk mu rapsab toorelt / ja ma kukun valmimata / kõrgelt elupuust. / Kukun viljaks valmimata / ja mu laul jääb salmimata, / igavesti salmimata / laul mu lõikuskuust“, laulis Heiti Talvik (1904–1947) juba oma esimeses luulekogus „Palavik“ (1934). Ja kas on juhus, et apokalüptiliste aegade saeveski saagide vahelt tiris Betti Alver (1906–1989) välja oma teiseks luulekoguks mõeldud „Elupuu“, mis sai ilmuda Ele Süvalepa korraldatud Betti Alveri kogutud luuletuste köites „Koguja“ (2005, 2. tr 2018) alles pärast kirjutaja lahkumist? Kas on tarvis lisada, et Piibel.NET annab 11 viidet elupuule?
Antagu mulle andeks, aga viimastel aegadel olen püüdnud vältida sügisesi retki Keila kiriku nurga taha luuletaja Otto Reinhold von Holtzi (1757–1828) hauaplatsile, sest alati olid kõik lehed riisutud, enne kui kohale jõudsin. Kaovad nii armsad pildid lumepeotäite segunemisest sügislehtedega. Keegi oleks nagu sügise mult varastanud!
Kõige ilusam pilt: äraveoks hunnikusse kuhjatud lehed Tartus Toome Vallikraavis leidsid tänuväärset kasutamist esimest kooliteed astuvate pätade poolt, kuidas nad lustisid lehti laiali loopides! Mälu on säilitanud paksu lehekorra all Martin Lipu (1854–1923) haua Nõo kalmistul, selle sügislehtedes rahu ja unustuse. Puhta muruga raagus sügispuud pargis, koduaias või surnuaias on minu pildisilma jaoks ebaloomulikud, kui malbelt väljendada. Maapinnal oleks nagu suvi, puude võrad jutustavad sügisest.
Tänulikkus tõuseb hinge, kui saan kusagil kõdulõhnalistes lehtedes jalgu järele vedades lapsena krabistada. Kui seda kahekesi teha, kostab kollaste lehtede krabin mälus kevadeni välja. Linnalapsed ei teagi enam, mismoodi näeb välja kevadel lume alt sulanud kuivanud läbipaistev leheroots kõigi oma soonekestega vastu valgust vaadata. Siis on paras aeg kõik toitained puudele tagasi andnud lehekõdu kokku riisuda.
Vallo Kepp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)