Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Elupilte Petserimaalt Narvani

16.11.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

OLYMPUS DIGITAL CAMERA«Kõigepealt tuli südamesse [soov] kirjutada luuletus oma kodukülast Vedernikast. Nõnda kõlab üks neist:
See oli kui helde lindude ema,
kelle lapsed on lennanud laiali,
oma armastuses kutsub tema
veel ikka oma pessa tagasi …»
Nii tunnistab kirjapanekusoovi Peeter Piirisild oma elulooraamatus «Ettearvamata elu» (Narva 2016). Jah, autor on sündinud 14. septembril 1927. aastal Petserimaal ühes nendest 74 külast, mis praeguseni ENSV piiri taha jäetud. Lugedes kinnistub jälle põline tõdemus, et mida vanemaks inimene saab, seda kõvemini annab tunda sünnikodu tõmme.
Allakirjutanu arvates saab tõeline kodu olla mitte elukoht korterinurgas, vaid armastust kiirgav tare ja seda ümbritsev kodune loodus: õu, aed, puud, loomad, mets, kaugusse kutsuv ning kaugustest tagasi toov tee … Kodu hõlmab ka kodukirikut ja kalmistut, kus puhkavad omaksed mitmeid põlvi järjest.
Peeter Piirisilla koduküla- ja usuteemalisi luuletusi olen avaldanud kuukirjas Setomaa, mida toimetasin 1997–2007. Kuna puhuti tükkis autori huvitavat mõttekäiku nüristama üleliigne riimistamine, siis palusin tal oma elust kirjutada proosas. Pärast seitset luulevihikut ilmus viimaks Narva metodistikiriku pastori sulest huvitavat lugemist pakkuv proosaraamat. Elutee ongi viinud Peeter Piirisilla Petserimaalt Tallinna kaudu Narva, kus ta juba aastakümneid elab.
Pisut üle sajaleheküljeline raamat ei ava mitmeid autori enda ja tema omaste eluseiku. Eriti oleksin soovinud pikemalt lugeda Vedernika külaelust, suurest külast, mis nüüdseks hävinud, õigemini öeldes – hävitatud sõjaaegse (1944) piiri tõmbamisega. Möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest kirjutab P. Piirisild: «Tollel ajal oli Petserimaa talunikel raskusi põllumaa saamisega. Seetõttu tuli ka uudismaad rajama hakata. See oli väga raske töö, sest mets, millest uudismaa rajati, peitis endas ka suuremaid ja väiksemaid kive.»
Nüüd on põldude asemel jälle võsa ja mets. «Aastal 2010 tahtsin oma õepoega Toomast tema soovil kodukülla viia, kuid tugevasti võssakasvanud teerajad seda enam ei lubanud. Ka küla aset saime näha ainult paksult võssakasvanuna, sest hooned olid maha põlenud ja tihe võsastik peale kasvanud.» (Lk 69)
Mulle raamatut läkitades on Peeter Piirisild erakirjas märkinud: «Lähtudes sellest, et olen Looja armust võinud palju aastaid töötada Tema riigi põllul, siis ei saanud seda ka raamatus märkimata jätta.»
Jah, mu lootustele vaatamata pole «Ettearvamata elu» üksnes kodukoharaamat. Võiks aga olla, sest ega Petserimaa elust palju kirjutatud ju pole. Ka seepärast ei tunne tänane eestlane Petserimaad peaaegu üldse; sellest ei kirjutata raamatutes ega ajalehtedes. Poliitikud on Petserimaa maha kandnud. Kuid see siiski ei tähenda, et me kõik nii teha võiksime!
Väga meeldiva erandina sain just hiljaaegu vene keeles läbi lugeda Nadežda Katajeva-Valgu raamatu «Tam, gde ja rodilas», mis kirjeldab elu Petserimaa külas pärast suurt sõda. Äärmiselt ladusas stiilis raamat on tõlgitud ka eesti keelde.
Kui Peeter Piirisild oleks kirjutanud üksnes noorusmälestusi ja kirjeldanud kodukanti, siis oleks muidugi välja jäänud hilisem elukäik, sest kõik ühte patta ei mahu. «Ettearvamata elu» aga kappab läbi aastate, koosneb paljudest väikestest, ent tundlikest ja huvipakkuvatest elupiltidest, olles ikkagi deditseeritud, st pühendatud oma kodukandi mälestuseks.
Ilmar Vananurm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)