Elulugu

Suvel avaldas Eesti Kirik Eesti Kirjandusmuuseumi üleskutse kirjutada oma elulugu vabariigi juubeli puhul koostatava kogumiku jaoks. Olen vist üle keskmise elulugude lugemise huviline, varasemad kogumikud kõik loetud. Joseph Brodsky ütles aastakümneid tagasi, et biograafia on realistliku kirjanduse viimane bastion. On ehtsam väljamõeldud lugudest.
Nende lugude hulgas pole olnud ühtegi, kus kirjutaja oleks tunnistanud, et Jeesus Kristus on olnud tema elu nurgakivi. Eks me peavoolu mõtlemine peabki uskliku inimese elulugu vaimuhaige haiguslooks. Aga et üleskutse oli kristlikus lehes, meenusid ühe uskliku naise (Maimu Nõu (1922–1998)) poolt enne surma mulle usaldatud päevikud. Ta ei tundnud mind rohkem kui selles lehes ilmunud lugude järgi.
Eluloo visandamiseks tema päevikuid üle vaadates mõtlesin, et muuseumi suunavad küsimused siin ei toimi. Saatanal on päris vähe fantaasiat, kiusatused iga riigikorra ajal umbes samad, mis olid Kristusel kõrbes. Kui inimene seisab kalju peal, mõjutab välimine kord teda ehk niipalju kui halb ilm. Sellega tuleb toime tulla, aga see ei ole väärt eluloos ära märkimist. Maimu perspektiiv oli igavene elu ja selleks kõlbavaks saamine. Meenutan inimesi, kes mulle ja ehk veel mõnele lugejale võiks eeskujuks olla, nagu A. Arder ja H. Haamer.
Minu klassijuhatajaks oli õigeusklik vene aristokraat, kelle vaimujõudu ei üritanud keegi proovile panna. Õpetas kirjandust armastama, vältis täielikult marksistlikku loba, ebakindlate inimeste abivahendit.
Usuisa nõu kanda risti nagu krooni ja mitte nagu iket järgisid vene-juudi kultuuri tipptegijad. Kui Brodsky liigitati tööpõlguriks ja saadeti Põhja-Venemaale majandisse tööle, ironiseeris Ahmatova, et näe kuidas teevad sulle elulugu. Mõlemad nad on umbes nii öelnud, et luule – see on jutt Jumala kõrvale. Brodskyt pidasid sõbrad väga julgeks inimeseks. Ise ta on öelnud, et kardab ainult võõrast mõtet omaks võtta. Ja et kui nõukogude võim võidutses igal elualal, siis ainult mitte rahva keeles.
Kirju elukäiguga Dovlatov arvas, et Kõigevägevam vist väga tahtis temast kirjanikku teha. Kes muidu oleks vene inimtüüpe nii lugupidamisega kirjeldanud – nagu muud loodust. Tegi vahest meelega oma tekstidesse vigu sisse ja ütles, et las kommud toimetuses parandavad. Tal on mõte, et nõukogude režiimi vastased ei olnud niipalju dissidendid kui elu ise kogu selle keerukuses ja sügavuses.
Kunagi nooruses kuulasin ülikooli aulas pianist Maria Judinat. Olen kaasaegsete mälestusi lugedes teada saanud, kui kartmatu see usklik naine oli. Stalin oli soovinud plaati ühe palaga Judina esituses. Kiiresti korraldati plaadistus ja Stalin tasus rikkalikult. Judina oli kirja teel tänanud, lisanud, et annetas selle raha kloostrile koos eestpalvesooviga, et Jumal Stalini kuriteod andestaks. See polnud erandlik käitumine, ta oli mõnigi kord istunud kontserdisaali ees nõudmistega represseeritud inimeste toetuseks.
Maimu päevikud tuletasid meelde inimesi, kes elasid oludest kõrgemal. Ja seda, et Jumalaga suhtes mõtled läbi, millest on mõtet rääkida inimestega ja millest ainult Jumalaga. Valimatult oma hädasid kurtes oleme nagu looduse saastajad, vaimses mõttes. Olgu veel öeldud, et 30aastaselt haigestus Maimu lastehalvatusse ja elas ülejäänud elu ratastoolis, oli tark, tegus ja ettevõtlik inimene. Tänu talle sealpool!
Evi Sepp

Toimetuse kirjakast
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee