Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Eluleib on jätkuvalt värske ja toitev

30.03.2011 | | Rubriik: Jutlus

Jh 6:24–35
Kristlaste ja jumalasõna kuulutajatena teevad meid murelikuks tendentsid ühiskonnas, mis näitavad viimastel aastatel kristliku usu ja kirikliku kuuluvuse vähenemist. Murelikuks teeb ka usuõpetuse halb olukord üldhariduskoolides.
Tekib küsimus, kas usul on veel kandepinda ja tulevikku siin Maarjamaal. Mida on öelda meie maad ja rahvast sajandist sajandisse ja põlvest põlve kandnud usul ja vaimsusel meie aja moodsale inimesele? Kas suudame meie kätte usaldatut pärandada järgnevale põlvkonnale või oleme juba ületanud mingi kriitilise piiri? Raske on uskuda, et inimene võiks paari põlvkonnaga nõnda palju muutuda, et ei tunne enam sisemist nälga Jumala sõna ja eluleiva järele.  
Milles on probleem? Ei taha kuidagi uskuda ega arvata, et viga võiks olla eluleiva andjas ja jagajas Jeesuses. Tema jagatud leib on jätkuvalt värske ning toitev, nii nagu ligi kaks tuhat aastat tagasi. Ja kuigi inimeste elatustase ja arusaamad on aja jooksul muutunud, on eksistentsiaalsed põhiküsimused püsinud ikka samasugustena: mis on õige ja mis vale, mis on ajutine ja mis igavene? Kuidas käituda oma ligimesega? Milline on minu koht siin ilmas ja milles seisneb mu elu mõte? Mis saab minust pärast surma?
Nendele küsimustele on Jeesusel olemas vastus. Tema sõnum ei ole aegunud, vaid kõlab aktuaalselt ka tänapäeval. Tänases kirjakohas ütleb Jeesus enda juurde kogunenud inimestele, kes ikka veel olid hämmingus suure rahvahulga toitmisest mõne kala ja leivaga: «Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg.»
Juudid kandsid oma mälus esivanemate jutustatud lugu, kuidas Mooses oli taevamannaga toitnud rahvast kõrbeteekonnal Egiptusest tõotatud maa poole. Jeesuse juurde kogunenud inimeste silmad vaatasid tagasi minevikku. Nad mõtlesid kunagi toimunud suurtele sündmustele ning nüüd Jeesuse imetegu nähes tärkas neis lootus ammuste vägevate sündmuste kordumisele.
Jeesus aga räägib neile endast kui eluleivast, öeldes: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.» Juutide esivanemad sõid kõrbes taevamannat ning see aitas neil täita kõhtu. Jeesus aga on tulnud, et kustutada inimeste hinge nälga ja janu. Ta on seda teinud läbi kahe aastatuhande. Raske on uskuda, et tänapäeva inimese hing enam ei janune ega tunne nälga. Kuid vaatepilt usuturul on muutunud üsna kirevaks ning inimestel on raske valida eri uskude ja uskumuste vahel.
Jeesuse ajal oli leib igapäevane põhitoidus ja muud selle kõrvale söödi vastavalt võimalustele. Kui Jeesus räägib endast kui eluleivast, siis räägib ta millestki eluliselt tähtsast ja vajalikust ning igapäevaellu kuuluvast. Kaasaegne inimene, kelle menüüsse on ilmunud ka krõpsud ja krõbinad, ei oska alati enam hinnata eheda rukkileiva tähendust ja väärtust.
Kuid nõnda ei ole see üksnes meie toidulauaga, vaid viimselt ka inimese hingega. Kui pakkumine vaimsel toidulaual on rikkalik ja võimalusi, millega oma hinge täita, on palju, siis võib ka usust saada üks võimalik paljude teiste seas. Ning siis võib usk minetada vundamendi tähenduse ja väärtuse, millele kõik muu inimese elus rajaneb.
Paljud kipuvad minema lihtsama vastupanu teed ja valivad oma hinge nälja ja janu kustutamiseks need võimalused, kus kerge vaevaga saavutatakse mingi sisemine rahuldus. Katsumuste ja ristitee ei tundu kuigi ahvatlev kiirele edule ja vähesele vaevanägemisele orienteeritud inimeste puhul.
Kas viga on meis, meie kirikus ja tema töötegijates, et nii paljud inimesed ei hooli eluleivast ja on sellest võõrdunud? Kas me ei oska seda enam inimestele piisavalt värskena pakkuda? Kas see kipub olema kuivanud, vahel isegi kopitanud ja hallitanud?
Kui kuuleme kriitikat oma kiriku ja vaimulike aadressil, siis tuleb meil ka peeglisse vaadata ja endid läbi katsuda. Samas leidub paraku neidki, kelle eesmärgiks on valimatult kritiseerida kõike, mida kirik iganes teeb ning ette võtab.
Mida teha olukorras, kus me oleme, ja ühiskonnas, kus elame? Ei midagi vähemat kui seda, mida oleme siiani teinud. Peame uskuma sellesse, et leib, mida me jagame, meie Issand Jee­sus Kristus, on see, mida ka tänapäeval inimesed vajavad ja igatsevad. Ja et sügaval oma sisimas on neil nälg ja janu Tema järele. Me peame kuulutama, et Tema tunnistus: «Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi», on elava vee allikaks igale janunevale hingele.
Meie ülesandeks on murda eluleiba ning jagada seda näljastele ja janustele. Teha seda ka konkreetsete armastustegude ja kaasinimese teenimise läbi. Jagada Jumala sõna ja sakramenti, toites ja leevendades inimeste hingejanu. Ülejäänus tuleb meil usaldada Jumalat.

Tõnu Linnasmäe
,
Ambla koguduse õpetaja

Aprillis jutlustavad lehes Järva praostkonna vaimulikud.

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)