Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Eluleib

29.03.2019 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Leiva valmimine on võimalik üksnes seetõttu, et kunagi külvati kusagil seeme. Seemnele endale tähendab viljakandmine ühtlasi surma.
Seda pidas silmas ka Jeesus, rääkides oma ristiteest: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!“ (Jh 12:24). Jee­susest sai kogu inimkonna eluleib just ohvrisurma tõttu.
Kristuse tee on aga möödapääsmatu kõigile, kes tahavad jõuda uuele viljakale elule Jumalas. Jeesus kinnitab: „Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle“ (Mt 10:39). Tõepoolest, püüdes kindlustada oma elu lahus Jumalast, sarnaneb inimene aidapõrandale pudenenud üksiku teraga, millel pole kuhugi juurduda. Parimal juhul saab sellistest teradest rottide toit.
Koguduse ja kristlase igapäevaelus tuleb vaimulik suremine esile eelkõige ristimise kaudu, mille kohta kirjutab apostel Paulus: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?
Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ (Rm 6:3–4)
Võimalus surra koos Kristusega oma vanale loomusele on märk Jumala halastusest. Ainult nii saame osa ka eluleivast.
Marek Roots

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)