Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Eluleib

07.03.2018 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Selle pühapäeva evangeelium räägib eluleivast. Vana Testamendi kirjakoht kutsub januseid vee juurde. Jutluse aluseks antud epistel tunnistab: Kristus on kõik kõiges – A ja O, algus ja ots.
Paastuajal üksnes vee ja leivaga läbiajamine on kasinuse proov. Iga päev on meie toidulaual enamasti see, mida vanasti leivakõrvaseks nimetati. Kaunis emakeel on aga säilitanud leiva tähenduse peatoidusena. Teenime leiba, vahel laseme ka leiba luusse ning töötuna jääksime leivast ilma.
Ühiskonnas ollakse valmis usku ja kirikut aktsepteerima peamiselt pidupäevade tseremoniaalse osana. Rahvuspühadel laulavad hingestatult „Hoia, Jumal, Eestit“ paljud, kes argipäevas end kuidagi usuga seostada ei oska ega soovi. Kuid kirik ja pühalikud kombed peavad ka nende jaoks siiski olemas olema – umbes nagu kirss tordil.
Pühapäeva teema „Eluleib“ seab usu eluliselt tähtsale kohale. Siiski mitte lihtsalt usu mingisse umbmäärasesse kõrgemasse jõusse, vaid Kristusesse. Usk, et tema ka meie patud on lepitanud ja meil on rahu Jumalaga, on vägi, mis teeb elavaks ja annab õndsa/õnneliku lootuse kaduvuses elavale inimesele.
Kas me seda tunnistame või ei, aga ka meie aja inimene otsib (vähemalt episoodiliselt ja eriti siis, kui ajalikkus end otseselt meelde tuletab) Jumalat, ehk isegi palavikulisemalt kui põlvkonnad, kellele rahu Jumalaga oli sama igapäevaselt eluline vajadus kui leivapaluke laual.
Mart Salumäe

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)