Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Eluleib

10.03.2021 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Neljas paastuaja pühapäev on kui eriline peatuskoht, rõõmuallikas paastuaja teekonna keskmes. Peatudes võime tänutundega vaadata seni käidud teele ja koguda jõudu eesoleva tarbeks. 

Pühapäeva teema „Eluleib“ viitab Issanda enda ligiolekule pühas õhtusöömaajas, millest osasaamine eriolukorra ajal, mil kirikud on avalikkusele suletud, ei ole enam iseenesestmõistetav. Kui kiusaja tuli kõrbes Jeesuse juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!“, vastas Jeesus: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ (Mt 4:3–4)

Inimese vajadus vaimuliku toidu järele on toonud pühapäevale ka teise nime – leivapühapäev. Jeesus on Eluleib. Ta toidab meid oma andidega ja õpetab meid jagama neid teiste abivajajatega. Üksnes Issand võib anda meile eluleiba hinge ja ihu kosutamiseks. Seda kogesid Geneetsareti järve rannal Jeesust kuulama tulnud inimesed.

Kristuse kogudus ehk kirik on selles maailmas Kristuse ihu väliseks märgiks. Selles mõttes ilmutab Jumal end alati seal, kus isegi kaks või kolm on koos tema nimel. Nii nagu üksik kristlane vajab oma usukaaslaste julgustust, manitsust ja tuge, vajab seda ka üks kogudus teiste koguduste osaduskonnas. Keel saab olla elav vaid siis, kui on selle keele rääkijaid. Koguduse keskel kõnetab Jumal meid oma armuvahendite kaudu. Nii on Issand oma kiriku juures maailma ajastu lõpuni.

Anti Toplaan

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)