Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Elukutselt laevaehitaja ja eestlane

26.11.2003 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Armasta ligimest nagu iseennast, on E.E.L.K. San Francisco koguduse juhatuse esimehe Heino Valvuri elu motoks, mis olnud jalale lambiks nii heal kui kurjal päeval.
Kes palju jõuab, sellelt rohkelt ka nõutakse. See rahvalik ütlemine sobib iseloomustama tänavu oma 80. juubelisünnipäeva tähistanud mehe eluteed.
Südamega Eesti küljes
Soe käepigistus ja siiras silmavaade. Juba esmakohtumist jääb raamima tunne, et oleme kunagi kusagil kohtunud. Nii võiks see olla iga kaaskristlasest rahvuskaaslasega.
Lõviosa elust sünnimaalt eemal viibinud, on Heino Valvuri emakeel ikka veatult puhas ja sõnavaralt rikas. «Kuigi olen peaaegu terve elu võõrsil elanud ja töötanud, on süda ikkagi seal, kust kord oma alguse sai,» toonitab mu vestluskaaslane enda seiklusrikkast elukäigust ülevaadet andes.
Sündinud 1. jaanuaril 1923 Tallinnas, möödusid ristinimega Heino Oskar Valvuri esimesed aastakümned vabas Eestis. Ta lõpetas Westholmi gümnaasiumi ja konfirmeeriti Tallinna Kaarli kirikus. «See oli 1940nda aasta hiigelleer. Meid oli kokku 600. Segaste aegade tõttu saatsid papad-mammad oma lapsed kirikusse, et äkki hiljem enam ei ole võimalik,» meenutab ta koguduse liikmeks saamist. Formaalne too esimene armulaud aga kaugeltki polnud: Heino Valvuril on olnud tihe katkematu side kirikuga, kristlaseks olemist nimetab ta enda identiteedi alussambaks.
Saatust trotsides ikka edasi
1944 pidi Heino Valvur sarnaselt tuhandete saatusekaaslastega kodumaalt lahkuma, põgenema väikeses paadis esialgu Soome ja sealt edasi Rootsi. Rootsis, kuhu oli koondunud suur eestlaskond, lõi ta kaasa Eesti Komitees ning aitas toimetada ajalehte Teataja. 1947. aastal lõpetas Stockholmi tehnikainstituudi ja alustas kutsetööd sildade, tammide ja elektrijõujaamade ehitamisega. Paari aasta pärast avanes edasiõppimise võimalus Ameerika Ühendriikides, hea mainega Michigani ülikoolis.
Isade jälgedes
«Astusin laevalt maha, üks kohver käes ja 75 dollarit taskus,» meenutab Heino Valvur Uude Maailma saabumise stardikapitali. «Algul õppisin juba Rootsis alatud ehitust, aga õige ruttu tekkis soov üle minna laevaehituse erialale. Tundsin, et pean jääma truuks perekonnatraditsioonile,» räägib meresõitjate suguvõsast pärit mees, kes juba koolipoisina oli kaptenist isa käealusena seilanud Euroopa vetes.
Kursimuutust karjääris ei pidanud Heino Valvur kunagi kahetsema, pärast ülikooli edukat lõpetamist kuni pensionile jäämiseni on tal olnud arvukalt huvipakkuvaid projekte. Tema erialased teadmised liidus kutsealase praktikaga on olnud ülemaailmselt hinnatud.
Esimesed tööpakkumised tulid New Yorgist. Heino Valvur ei tee saladust töökoha valiku põhimotiivist, nimelt peibutas noormeest suuresti New Yorgi Eesti Maja ergas seltsielu. «Eesti Maja juures oli vilkalt tegevuses juba USA ülikoolides hariduse saanud eesti noorte grupp. Seal kohtasin ka oma tulevast abikaasat.» Heino Valvur abiellus Heldi Reinsoniga juunis 1953.
Kuulumine Eesti Üliõpilaste Seltsi ridadesse viis taas kokku kaasvilistlase õpetaja Rudolf Kivirannaga, kes oli võtnud südameasjaks aidata eesti põgenikke Saksamaalt Ameerikasse, milleks oli vaja USA kodanikelt nn garantiikirju.
«Sponsorite saamiseks käisin pühapäeviti igasugustes kirikutes selgituskõnesid pidamas. Rääkisin Eesti ajaloost ja hetkeolust. Põhjendasin eestlaste soovi Ameerikasse jõuda. Vahel jõudsin jutuga rahvuseepos «Kalevipojani» välja,» muheleb Heino Valvur 1950ndate algusaega meenutades.
Sellest pühapäevategevusest tõusis rohkelt tulu kaaspagulaste heaks, eriti palju garantiikirju tuli Saksa ja Skandinaavia päritolu ameeriklastelt.
Mitmel mandril
Heino Valvur on töötanud aastaid USA kuulsate naftakompaniide Caltexi ja Chevroni juures, ta on juhtinud tanklaevade konstrueerimist ja ehitamist Jaapanis, Rootsis, Saksamaal ja mitmel pool Ameerikas. «Pärast Teise maailmasõja lõppu kasvas läänemaailmas kiiresti üldine naftatarvidus. Tööstus arenes ja nõudis rohkem odavat energiat. Üldise elulaadi juurde kuulus auto, mis nõudis samuti bensiini,» selgitab ta toonast majandusolukorda.
Et liikuda ühest riigist teise, kuhu tööülesanded parajasti viivad, peab perekond olema kokkuhoidev. Psühholoogiamagistrist abikaasa Heldi seadis mehe karjääri enda omast kõrgemaks, ta pühendus ema-ülesannetele ning koduhoidmisele. Kui nende esikpoeg Andrus Jaak nägi ilmavalgust Ameerikas, siis kaks järgmist poega – Martin Heino ja Peeter Nigul sündisid Jaapanis.
Heino Valvur meenutab kaheksat aastat Jaapanis vaid helgetes värvides. «Need olid väga huvitavad ja õpetlikud aastad nii erialaliselt kui ka muidu – elada maal, mille kultuur ja tõekspidamised on nii erinevad Lääne maailmast.»
Imekaunis Jaapanis külalislahkete jaapanlaste keskel adus Heino Valvur kristliku usu keset – armasta ligimest nagu iseennast. «Võib-olla me ei annagi endale lõpuni aru, mil määral see kristlik juhtsalm meie igapäevaseid ettevõtmisi juhib,» arvab ta.
Keel on meelsuse kandja
Sama palju, kui on maid, kus Heino Valvur on elanud, õppinud ja töötanud, on ka keeli, mida ta oskab. Küsimus ei olnud enam aktsendis, vaid dialektis, meenutab ta esimestel pagulasaastatel omandatud rootsi keele oskust. Isegi Jaapanis sai kohalik keel esmase suhtluse vajaduseks kätte õpitud.
«Noor inimene, lapsest rääkimata, õpib keele ju ruttu ära,» on Heino Valvur veendunud. Ka Valvurite pojad on pidanud oma keeleandekust proovile panema. Jaapanis said lapsed jaapani keele selgeks, Rootsis läksid kaks nooremat rootsikeelsesse kooli, kuna vanem poeg saadeti Šveitsi internaatkooli; Ameerikasse naasnud, pidid kõik kolm ameerika inglise keele taas kasutusele võtma.
See on meie perekonna keel, arvasid Valvurite pojad pikki aastaid eesti keele kohta. Väljaspool pereringi oli seda keelt ju vähe kuulda! «Kord noormehena sõbraga eesti keelt rääkides saime ühelt Saksa päritolu ameeriklaselt sõbralikult noomida, et mis te, poisid, ei hakka kohe inglise keelt rääkima, siis läheks uude ühiskonda sisseelamine ju valutult,» meenutab härra Valvur.
Ta teeb vahet emigrandi ja pagulase staatusel: Teise maailmasõja keerises Läände põgenenud eestlased ei tulnud paremat elu otsima nagu ümberasujad, vaid olid sunnitud kommunistliku terrori hirmus kodu maha jätma. Nad hoidsid alal oma emakeele ja kombed, õige pea loodeti Kodu-Eestisse tagasi pöörduda.
Oma perekond ja San Francisco kogudus, Lääneranniku eesti kogukond ja EÜSi Kalifornia koondis – siin ei koonerda Heino Valvur aja ega energiaga, et pühendunult eesti asja ajada. Ikka kannatliku meele ja ligimesearmastusega.
Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)