Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Elu Vaimus ja uuenemine jüngritena

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Lennuk sõidutas meid Amsterdamist Kilimanjaro lennuväljale. Sealt edasi sõitsime koos reisikaaslastega bussiga Arusha linna, kus algas 8. märtsil Kirikute Maailmanõukogu maailmamisjoni ja evangeliseerimise konverents, mille teemaks oli „Käige vaimus ja uuenege jüngritena“ (Moving in the Spirit: Called to Transforming Discipleship).
(Konverentsil vastu võetud üleskutse on leitav Eesti Kiriku 6. lk – toim.)
Konverentsile Tansaaniasse oli tulnud üle tuhande osavõtja, mina olin koos 30-liikmelise Soome rühmaga. Tänu Soome Misjonikeskuse kutsele ja toetusele oli mul võimalik sellel suurüritusel osaleda.
Tansaanias on 55,6 miljonit elanikku, räägitakse umbes 130 kohalikku keelemurret, riigikeeled on suahiili ja inglise keel. Poliitiliselt on Tansaania kujunenud sotsialismist kapitalistlikuks ühiskonnaks üle 25 aasta tagasi. Tansaanias asub Aafrika kõrgeim mägi Kilimanjaro (5895 m). Arusha, kus misjonikonverents toimus, asub 4566 m kõrguse Meru mäe jalamil. Hommikuti häiris üle linnaosa kostev isalmi palvehüüd, tuletades meelde, et kristlik misjon on alles poolel teel. Tansaania luterlik kirik on suuruselt teine maailmas.
Eestiga on sellel maal side välismisjoni kaudu. Seal on töötanud neli eesti soost misjonäri: Evald Ovir, Karl Segebrock, Leonhard Blumer ja Eisensmith. Minu eriline elamus oligi misjonimärtrite Oviri ja Segebrocki haua külastamine. Olin seal käinud 19 aastat tagasi. Tol korral kohtasin inimesi, kelle esivanemad olid eesti misjonäridega kohtunud ja mäletasid nende tööd. Evald ja Karl olid noored misjonärid, kes said hariduse Leipzigi misjonikoolis Saksmaal.
Seekord oli mul hea võimalus külastada Akeri kogudust ja kirikut, mille õuel on misjonäride haud. Kui viimati seal olin, siis oli haud üsna kehvas olukorras. Nüüd on see kaetud katusega ja kujundatud mälestusmärgina. Asetasin hauale kaks sinimustvalget mälestusküünalt ja pidasin palve. Üks Kanadast pärit delegaat laulis laulu misjonäride mälestuseks. Oli liigutav mälestushetk.
Konverentsi päev kestis kaheksast hommikul kümneni õhtul, nii et ainult see pühapäevane vaba kava andis võimaluse kohliku kultuuriga tutvumiseks.
Arushas toimunud konverents oli 14. omataoline ja sellega meenutati ka Kirikute Maailmanõukogu (WCC) 70 tegevusaastat. Tegu on suurima kristlasi koondava usulise organisatsiooniga maailmas. Videotervituse konverentsile saatis ka paavst Franciscus.
Konverents oli kantud soovist lähendada nelipühilikku liikumist misjoniga, sest karismaatilises liikumises on praegu maailmas märkimisväärset koguduste kasvamist. Konverentsi toimumiskoht Aafri­kas Tansaanias oli valitud selleks, et tuua Aafrika konteksti konverentsi sõnumisse. Aafrikas on samuti kiiresti kasvavad kristlikud kirikud. Eks selle järgi oli ka valitud konverentsi teema, et rääkida Püha Vaimu tööst ja muutvast väest.
WCC peasekretär dr Olav Fykse Tveit ütles avakõnes: „Misjonitöös me ei vastuta mitte ainult üksteise ees, vaid ka Jumala ees, ja see pole uudis, et misjon on kirikule elu ja surma küsimus. Meie küsime, kuidas Püha Vaim tahab meid muuta tuleviku jaoks. Kes olen mina selles suures töös? Mina ei suuda teha midagi ega muuta midagi. Püha Vaim soojendab meid, et suudaksime avada ennast üksteisele. Misjon ei ole meie olemasolu õigustus, vaid liikumine Jumala määratud suunas. Jumal hoolib oma loodust ja väljendab hoolimist oma kiriku kaudu!“
Konverentsipäevade teemad olid üles ehitatud Emmause jüngrite teekonnal toimuvale protsessile. Ühine teekond: rõõm ja kurbus; Jeesuse järgimine: saamine jüngriks; jüngriks olemine ja maailma uuenemine; maailma uuendamine ja jüngrite varustamine; varustatud jüngrid ja ristiteoloogia.
Rühmatööd toimusid alateemadel migratsioon, evangelism, elu ja kogu selle täiuslikkus, erisugusus ja kujunemine. Iga päev oli 20 erinevat rühmatööd.
Oli meeldiv üllatus, et ühte rühma juhtis eestlane Gunnar Mägi, kes töötab rahvusvahelises piibliorganisatsioonis ning on EEKBKL Keila koguduse pastor.
Konverentsil kuuldule tagasi mõeldes sain kinnitust, et see, mida me Eestis misjonitöö all oleme teinud ja taotleme, on igati ajakohane. Misjoni kontekstis nähakse üha suuremat rolli kohalikul kogudusel. Räägitakse iga kristlase misjonivastutusest, igapäevasest usus kasvamisest ja uuenemisest. Sellel, mis toimub ühes kristlikus koguduses ja millised on võimalused koguduse kaudu oma piirkonnas evangeeliumi levitada, on kasvav tähendus misjonitöö edenemisele. Vabadus Kristuses on antud selleks, et teenida teisi, mitte iseennast.

ReinaruL2017

 

 

 

 
Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja