Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Elu uues kuues

15.02.2017 | | Rubriik: Ühiskond

Elus on olnud kauneid päevi, on olnud raskusi. Aga kuidas nendest jagu saada? Kuidas? Jumala abiga, uskumisega hea võidusse. Öeldakse: hea sõna võidab võõra väe.
Meenutan, kuidas lapsepõlves õpetas ema mind palvetama. See ei olnudki nii lihtne, käis läbi pisarategi. Ja kui esimest korda tekkis tunne, et palvetades kaob mure, oligi usk mind toetamas. Nii jätkus elu uues kuues.
Õde oli samuti õppinud palvetama. Aga kord jõulude ajal keeldus ta äkki palvetamast. Ema küsis, miks. Õde vaikis. Mina küsisin, miks. Jälle vaikis õde. Jooksis äkki kuuse alt õue, endal pisar silmas. Ja me ei pärinud enam, kui ta tuppa tagasi tuli.
Aga ta istus kuuse alla ja … palvetas. Ning siis hakkas rääkima. „Meie vanal kastanil, millelt torm murdis oksa, on vist väga valus. Minge kuulake, ta oigab tuule käes!“ Läksime kuulama. Kastan tõesti oigas. „Ja nüüd on minulgi valus,“ rääkis õde. Rääkis ja palvetas. Me mõistsime teda.
Saabus kaunis jõuluõhtu aeg. Rahu oli majas, rahu oli südameis. Meile kogunenud külarahvas hakkas pidu pidama. Onutütar mängis klaveril „Püha ööd“, kõik laulsid kaasa. Ja siis korraga kostis ühe väikse poisi nutt.
Ema küsis talt: „Miks sa nutad?“
Poiss vastas: „Ma ei oska palvetada! Aga ma tahaksin palvetada.“
Ema läks poisi juurde, silitas tal pead, võttis väiksed käekesed ja pani need palveks kokku. „Vaat nõnda!“
„Aga mida ma pean ütlema?“
„Sa ei peagi midagi ütlema. Jumal mõistab ka vaikimist,“ rääkis mu ema poisile.
Poiss tuli minu juurde, laskus põlvili ja pani käed palveks kokku. Ta silmis olid rõõmupisarad. Ja külarahvas kiitis poissi ning ma kinkisin talle oma asjade seast päkapiku. Poiss pani uuesti käed palveks kokku.
Miks see kõik mulle meenub? Sellepärast, et mu väikse vennapoja pojaga juhtus hiljuti sama lugu. Ta õppis palvetama.
Poisi ema ütles sellepeale: „Su elu on nüüd nagu uues kuues. Tubli oled! Raskused võidad nüüd alati.“
Väike Gert naeratas, tegi emale pai ja lausus väga vaikselt, kuid rõõmsasti: „Jah, ma oskan palvetada.“
Gert oli nagu teist korda oma perre vastu võetud, esimene kord siis, kui oli tema ristimine. Siis ta veel palvetada ei osanud. Aga nüüd on see aeg saabunud. Aeg nii kaunis uues kuues.
Enda Naaber

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)