Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Elu on elamist väärt

25.03.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ronald Rüütel näitab oma raamaturiiuli auväärsemat köidet, «Väikest entsüklopeediat», mis tegi omanikuga kaasa pika Siberi-teekonna. Liina Raudvassar

Kindlasti oleks Ronald Rüütli (90) elutee teisiti kulgenud, kui teda poleks koos vanematega 1941. aastal Siberisse küüditatud ning pärast Eestisse põgenemist 1949. aastal taas külmale maale saadetud. Kokku veetis ta Siberis väljasaadetuna 17 aastat.

«Elu on alati elamist väärt,» on sõnum vanahärralt, kes äsja tähistas oma 90. sünnipäeva ning kelle noormeheaastad möödusid väljasaadetuna Eestist kaugel.
Ta teab, mis on elu hind karmides Siberi tingimustes. Hoolimata paljudest katsumustest, mis imekspandava detailsuseni tänini meeles, jääb ta endale kindlaks – elu on ometi ja alati elamist väärt.
Taban Ronald Rüütli olekus sedasorti elujaatuse, mis inimese ka suuremas viletsuses võitjaks teeb. Hoiaku, mille kohta öeldakse, et kui see küüditatul puudus, olid elupäevad ka loetud.

Mis on vabadus?
Avala naeratusega ootab vanahärra Tartust tulijaid oma kätega ehitatud elumaja trepil Vändra lähistel Pärnjõel. Ta laseb endale tutvustada Eesti Rahva Muuseumi teadurit ja kirikulehe ajakirjanikku ning embab tugevalt tütar Virvet.
«Tundke ennast nagu kodus,» juhatab ta külalised perenaise Evi (85) kaetud kohvilauda. Esimesed «kokakursused» Siberis läbinud Evi on eriti meister kalaroogade valmistajana. Retsepti värske räime marineerimiseks jätan hoolega meelde kavatsusega seda hiljem kasutada.
«Seapekiga praetud kartulid, küll sellest sai unistatud,» naerab naine, meenutades Siberi-aastaid, mil menüüsse kuulusid maltsasupid. Tomatitaimed Eestist saadetud seemnetest kasvasid lastele üle pea, räägib perenaine, selgitades, et köögivili õnnestus eriliselt tänu sealsele huumusrikkale mullale.
Usinalt potipõllumajandust ja kalastamist harrastades hoidsid töökad eestlased nälja küll kaugel, aga selline «parem elu» tuli alles siis, kui oldi võõrsil kanda kinnitanud. Äsja küüditatule oli elu vägagi kesine ning paljudele traagiliselt lõppev.
«Mis on vabadus,» uurib Ronald Rüütlilt ERMi esindaja, kes jäädvustab jutuajamise vidolindile, et seda kasutada valmiva muuseumihoone püsiekspositsioonis. Pole intrigeerivamat küsimust, mida ligi 20 aastat oma elust asumisel viibinule esitada.
«Vabadus on siis, kui saad oma elu korraldada enda tahtmise järgi ja keegi ei tee selleks takistusi,» arutleb vanahärra, lisades mõtlikult: «Kui on vabadus, kui on kodumaa, kui on armastus …» Just nendest olulistest täisväärtuslikuks eluks vajalikest eeldustest jäeti ta ilma, kui 16aastase poisina 1941 Tomski oblastisse küüditati.
Ronald Rüütel on väga hea jutustamisoskusega, tema jutt köidab kuulajat hea kujundlikkuse ning sõnavaraküllusega.
Oma eluloost on ta valmis rääkima kõigile, kel huvi. Ta on seda meelt, et küüditamine ja sellega seonduv pole midagi, mida oleks õige ja õigus kalevi alla suruda. Vastupidi, sellest olulisest leheküljest Eesti loos peab rääkima, kirjutama, seda analüüsima.
Seda mõistes on ta oma mälestused ka raamatuks kirjutanud, mis pealkirjaga «Atarma. Minu elu Siberis» on ilmunud eesti, soome ning isegi jaapani keeles.
Atarma on unikaalne kalapüügivahend Obi jõel, mille jõgikonna järvedel ja jõgedel Ronald asumisel olles kalastas. «Õppinud tundma Siberi loodust ja saanud selgeks siberlaste kalapüügikunsti, paranes minu elujärg ning ma võisin olla isegi abiks teistele väljasaadetutele,» meenutab ta.

Vanematega hüvasti jätmata
Rüütli küüditamine sarnaneb sadade saatusekaaslaste lugudega. Öösel kella kahe ajal olid küüditajad autoga õues, nõudes uksele ägedalt põrutades sisselaskmist. Pärast läbiotsimist, otsuse ettelugemist ja loa andmist kiireks asjade pakkimiseks tuli kodu jätta.
Vanahärra meenutab, et läbiotsimise segadust kasutades sai ta oma kooliportfelli peale paari õpiku pista veel poolnahkköites «Väikse entsüklopeedia» ning «Eesti Vabadussõja» 1. ja 2. osa. Isa oli juba perest eemal, emaga sai Ronald küüditeed jagada vaid Võrust Petserini.
Jutustaja nendib: «Nii ma ei saanudki oma vanematega hüvasti jätta.» Ta täpsustab, et politseiteenistujast isa viidi ühte Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus ta juba samal aastal suri. Naiskodukaitse juhtivast töötajast ema jõudis teise surmalaagrisse, kus järgmisel aastal riigivaenlaseks nimetatuna maha lasti.
Pärast Siberist naasmist kohtus Ronald Tallinnas naisega, kes oli tema emaga aastatel 1941–1942 samas vangilaagris sama teki all maganud. «Ema oli pidevalt muretsenud minu pärast ja palunud Jumalat, et mul ikka hästi läheks,» meenutab ta tolle naise juttu, lisades: «Paistab, et need ema palved olid tulemuslikud.»
Erinevalt mõnestki saatusekaaslasest elas Ronald enda hinnangul võõrsil päris hästi. «Nähtavasti oskasin ennast sobitada Siberi elu karmide tingimustega ja suhelda vajadust mööda sealse rahvaga,» arvab ta.
Tagantjärele võib sedagi hea eluni viivaks hinnata, et tema elufilosoofia oli kindlalt paigas. Mitte sulanduda, mitte leppida, mitte alla anda. Kartmata füüsilist tööd kolhoosniku, kalastaja ja metsatöölisena, ei matnud ta hetkekski soovi jõuda koolihariduseni. Samuti ei suikunud kunagi unistus jõuda tagasi isade maale.
Pärast Eestisse tagasi põgenemist, vangistust kodumaal ja mitmes vanglas viibimist saadeti Ronald tagasi Tomski oblastisse. «Pika elu jooksul on mul olnud palju kurbi, ahastama panevaid sündmusi, aga psüühiliselt kõige raskemini elasin üle enda arreteerimist 1949. aasta 1. juunil Pärnu miilitsas,» meenutab ta.
Ometi läks elu ka Siberis edasi. Abielust Asta Zimmermanniga sündis 1952. aastal perre tütar Laine. Õnnetuses metsatööl sai Asta langevalt puult surmava hoobi, jättes Ronaldi pisikese tütrega leseks.
Teise abielu kohta Eviga ütleb mees ilusti: «Nõnda abiellutakse väga harva ja veel harvemini kujunes sedasi alanud kooselu nii õnnelikuks ja kauakestvaks nagu meil.»
Evist sai hoolitsev ema mehe esimesele tütrele. Siberis sündisid perre veel Maimu ja Virve. 1958. aasta märtsis sundasumiselt lõpuks ometi vabastatult Eestisse sõites oli naine viimaseid kuid lapseootel. Kuidagi ei raatsitud aastaid oodatud sõitu mõnigi kuu edasi lükata. Nõnda sündis tütar Sirje juba Eestimaa pinnal.
Liina Raudvassar

Kokkuhoidvad ja üksteisest pidavad inimesed saavad hakkama ka siis, kui elutingimused kõike muud kui kerged on. Siberis loodud pere: Maimu (vasakult), Laine, isa Ronald, ema Evi, Virve ja Sirje. Kalev Tuubel

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)