Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Elu müsteerium

16.09.2015 | | Rubriik: Jutlus

Siis Jeesus vastas neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb, ning tahab temale näidata suuremaid tegusid, kui need on, nõnda, et te seda panete imeks. Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.(Jh 5:19–21)

Ilmselt ei ole meie seas palju neid, kes väga tihti mõtleksid elu ja elamise müsteeriumi üle.
Ja miks peakski?
Igaühel meist on iga päev piisavalt muret sellega, kuidas saavad makstud liisingud ja järelmaksud, millised on parajasti kütusehinnad ning millises poes on hetkel soodsam oma sisseostusid sooritada. Lisaks veel globaalne kliimasoojenemine, sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas ning muu hulgas ka meie väikest Maarjamaad ähvardav pagulastulv jne.
Elu müsteerium tuletab meile ennast meelde siis, kui meie perre või lähemasse suhtlusringkonda tuleb ilmale uus elu. Siis, vaadates seda väikest ja abitut, ent juba iseteadlikku ilmakodanikku, mõtiskleme ilmselt elu tekkimise ime üle ja tajume seletamatut igavikulist puudutust. Ent väikseke kasvab omasoodu ja igapäevased tööd-toimetamised nõuavad vääramatult oma …
Elu müsteeriumiga puutume kokku ka siis, kui keegi meie kaasteelistest astub üle igaviku läve. Siis vaatame mõttes tagasi koos käidud teele, meenutame tehtud tegemisi ja olnud rääkimisi. Me tunnetame, et midagi on nüüd jäädavalt lõppenud ja see midagi on osa meie elust.
Ikka ja jälle leiame tee oma heade kaasteeliste viimsetele maistele puhkepaikadele. Seal süütame palves küünla ja mõtiskleme ilmselt ka iseenda ajalikkuse üle.
Rahupaikadel seisavad teetähistena ristid. Need on tähisteks aja ja igaviku vahel. Iga rist räägib meile tema all puhkava inimese loo. Selles on rõõmu ja muret, lootust ja pettumusi, naeru ja pisaraid ja armastust. Ja veel väga-väga palju muud …
Iga teekond on olnud erineva pikkusega ja maastik, millel see kunagi lookles, oli kõigil erinev. Ühine on neil kõigil aga üks. Nad suundusid igavikku risti kaitsva varju all.
See võib tunduda kummaline, aga hea ja rahu sisendav on kalmistutel käimine. Eriti vanadel ja juba veidi ajahamba poolt puretutel. Vanadel sammaldunud ristidel ja hauakividel on lugeda erinevad, aga samas nii sarnased tekstid. Siin puhkab Jumala rahus ….; Siin hingab Jumala rahus …; Puhka rahus; jne.
Need ristid räägivad meile konkreetse inimese elutee kõrval ka ühe teise loo. Loo, mis puudutab kogu nähtavat ja nähtamatut loodut.
See on Kristuse evangeelium. Tema, kes oli Isa juures, osales Jumala Pojana loomises. Kui aga aeg sai täis, loobus ta oma taevasest olemisest ja jumalikust aust ning sai tõeliseks inimeseks. Ta tuli kaastundest, kuid samas jumaliku plaani kohaselt inimlikku vaesusesse. Sulasena alandusteed käies jäi ta kuulekaks kuni kohutava ristisurmani.
Oma ohvrisurmaga lunastas Kristus inimesed mitte ainult käsu needusest, vaid ka kogu langusjärgsest olukorrast ehk patu orjusest. Ülestõusnuna on ta ülendatud Isa paremale käele ning pandud kogu universumi valitsejaks ja kohtumõistjaks.
Sõna ristist ehk evangeelium Jeesusest Kristusest on õndsakstegev vägi neile, kes selle usus vastu võtavad. Nende jaoks ei ole surmal viimast sõna. Neile saab osaks igavene elu.
Meie Õnnistegija ütleb: «Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.» (Jh 11:25–26a)
«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama.» (Jh 5:24–25)
See ongi evangeelium.
See ongi elu müsteerium.
Nii hingavad meie armsad lahkunud Kristuse risti all Jumala rahus oma maisest kiirustamisest ja toimetamistest. Nende üle on rahu, mis on ülem kui kogu inimlik mõistmine, ja neile on valmis pandud koht jumalalaste lauas taevas. (Intellektuaalselt huvitav küsimus on see, mis saab osaks neile meie kaasteelistele ja ligimestele, kes ei ole oma elu elanud usust kantuna ja kelle hauale ei ole tähisena pandud risti, vaid hoopis mõni ilutsev kivi lillegraveeringuga ja südamliku luuletusega.)
Aidaku Jumal, et ka meie võiksime oma eluteed usus käia ja ükskord Kristuse risti all õndsas rahus puhata. Et ka meile saaks osaks ülestõusmine ja elu! Aamen.
Tammsalu,Lembit

 

 

 

 

Lembit Tammsalu,
Kullamaa koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)