Elu mõte on kanda vilja

Vello Salo tähistas oma 90. sünnipäeva 5. novembril Tallinnas okupatsioonide muuseumis äsja trükist tulnud elulooraamatu ««Siin Vatikani Raadio!» Vello Salo lugu» esitlusega.

Juubilar on pidumajas aegsasti enne külalisi. Mitte selleks, et viimistleda tervituskõnet või vaadata üle suupistelauad. Ta on enne teisi kohal selleks, et signeerida elulooraamatud, mis õhtuse koosviibimise ootel jõupaberist lahtipakkimist ootavad.
See on tegelikult suur töö. Sõna otseses mõttes. Võtab aega ja väsitab kätt. Kümned ja kümned trükilõhnalised läikivakaanelised raamatud saavad aga Vello Salo selge ja kindla käekirjaga sissekande. Siis ei pea inimesi sabas seismisega hiljem väsitama, muheleb Salo ise oma leidlikkuse üle rõõmustades.

Oikumeenilises vaimus
Sabas seismisega tuleb külalistel siiski arvestada. «Täna viivad kõik teed isa Vello juurde,» tekkis piduliste hulgas isegi lõbus ütlemine, kui külg külje kõrval pikas järjekorras kannatlikult oma võimalust hällipäevalisega kätlemiseks oodati. Ometi oli see meeleolukas seismine, mis tõmbas rõõmsasse keskustellu vanad sõbrad ja alles äsja kohtunud, ülikooliprofessorid ja koduperenaised, kõrged vaimulikud ja kirikukauged isikud, noored ja pidupäevalise eakaaslased.
Tundub, et Toompea nõlvale on sel õhtul sammud seadnud läbilõige Eesti ühiskonnast. Vello Salo pikka ja värvikat elukäiku silmas pidades ei saa selle üle ka imestada.
Imestada, et piduruumis kujundasid oikumeenilist mõõdet Eesti Kirikute Nõukogu eesotsas president Andres Põderi ja kõikide liikmeskirikute esindajatega, samuti kultuurivallas tuntud ja akadeemilises vallas tegevad inimesed. Ringi liikus Eesti Üliõpilaste Seltsi, kuhu Vello Salo ise akadeemiliselt kuulub, rahvustrikolooris värviteklite kandjaid.
Kuuldus eesti keelt ja võõraidki keeli, sähvisid fotoaparaadid ja surisesid filmikaamerad. Fooniks okupatsioonide muuseumi interjöör, kus eesti rahva kannatustest kõnelevad eksponaadid tummadeks pealvaatajateks. Ei saa olla sümboolselt sobivamat kohta Salo juubeli tähistamiseks, läbis küllap nii mõnelgi külalisel pead mõte.
Elulooraamatu toimetajana debüteerinud Indrek Petersoo püüdis õhtu juhina korraldada nõnda, et kõrges eas juubilar leiaks mahti ka istuda ja jalgu puhata. Enne sõnalisi pöördumisi seadsid end tema ette ritta piduriides lapsed, et esitada Vello Salo sõnadele seatud prantsuse rahvalaulu «Oi, Maarjamaa Ema!». Justkui muhe jõulutaat kuulas isa Vello tähelepanelikult, liigutust varjamata hoogsat viisistust: «Sul tänu toob täna me kiituse laul!».
Oma kiriku laululapsukesed olid isa Vellot hommikul Pirita kloostris käinud juba ka üles laulmas.
Esimesena sai sõna Rooma-Katoliku Kiriku Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan, kes nimetas muu hulgas, et preester Salo poole küsimusega pöörduja ei saa naljalt valmis vastust, aga saab lähteteavet ja innustust ise edasi mõtelda. Piiskop hindab Vello Salo teeneks inimeste mõtlema innustamist.
Soome riigi nimel andis tervitused edasi suursaadik Kirsti Narinen, kes, meenutades Vello Salo soomepoisiks olemist, nimetas sünnipäevalast kangelaseks kõige auväärsemas mõttes. Veel said sõna EELK peapiiskop Urmas Viil­ma, Jaan Bärenson Eesti Piibliseltsist, prof Riho Altnurme ja teised, piiskop Tiit Salumäe kirjalik tervitus loeti ette.

Aega veel on
«Aituma tulemast ja õnnitlused Maarjamaa üheksandaks sajandiks,» pöördus päevakangelane külaliste poole. Ta tunnistab, et mõni kuu tagasi oli küll kimpus füüsilise nõrkusega, aga «praegu paistab, et aega veel on».
Ta kutsub pidulisi nautima koosviibimist ning soovitab soojalt suupisteid ja keelekastet: «Minu terviseks, teie kõhtu!» Muide, soolaseid suupisteid on kokku kümme, igaüks sümboliseerimas ühte maad, kus juubilar lühemalt-pikemalt elanud.
«Andke vaesel vanainimesel andeks,» vabandab ta salo­likult, et ei jaksa kõiki õnnesoovijaid isiklikult tänada, mistõttu paneb tänukuulutuse Postimehesse.
Ennetades paljude uudishimu eluküpse mehe elumõtte kohta, ütleb Vello Salo, et ristirahvale on antud nõuanne kasvada ja kanda vilja, vaimuvilja: «Igaüks, kes hoolitseb selle eest, et meil siin Maarjamaal oleks rohkem armastust, rohkem südamerahu ja rohkem reibast rõõmu, on kindlasti vaimuvilja kandnud ja seisab kohtus Jumala paremal käel.»
«Kui enne ei näe, siis järgmine kord,» saadab Vello Salo külalised koduteele talle omase huumori ja sõnaseadega.
Liina Raudvassar