Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Elu madam musungu’na Sambias orbudekoolis

11.01.2017 | | Rubriik: Ühiskond

Liina Peeters töötas kolm kuud vabatahtlikuna Sambias, õpetades orbudekooli lapsi. Erakogu

MTÜ Sambia Sõbrad jätkab heategevuslikku koostööd Sambias Murundu külas tegutseva heategevusühinguga ENFYS, mille asutajad ja eestvedajad on Joseph ja Hilda Bwalya. Kolm kuud oli seal vabatahtlikuna tööl lasteaiaõpetaja Liina Peeters.

Enam kui aasta tagasi kirjutasime lehes mittetulundusühingu Sambia Sõbrad asutamisest ja ühingu tegevusest. Läinud aastal käisid välisministeeriumi toetusega Sambias kaks vabatahtlikku, Piret Sipria ja Liina Peeters. Juba 2015. aastal Sambiat külastanud Piret Sipria kutsuti tagasi pidama piirkonna naistele seminare hügieenist, haiguste ennetamisest ja esmaabist. Piret oli Sambias kuu, tema tütar Liina kolm kuud.
Lühike Aafrikas veedetud aeg oli töine: selle aja sisse mahtus ka heategevusühingu noortejuhi Conceptor Bwalya eestvõttel korraldatud ja kolm päeva kestnud esimene noortekonverents Sambias, kus ettekande pidas ka Liina Peeters. Tema sõidu eesmärgiks oli õpetada Murundu Debby Joy orbudekoolis inglise keelt, kunsti ja käsitööd ning anda arvutiõpet. Vabatahtlikud külastasid ka Eestist toetatavaid orbe ja nende hooldajaid, et kontrollida abi kasutamist.

Tasemete järgi
Liina Peeters ütleb, et sai Aafrikas oma senise kõige huvitavama autosõidu kogemuse, kui lennujaamast mööda oranži karva liiva Murundusse sõitis. Tee oli vihmaperioodil ära uhutud ja väikeses autos rappus aukudest läbi sõites 15 inimest. Aga ka koos kanadega sai ta seal sõita.
Õpetama hakkas Liina eelkooliklassis, kus oli lapsi 5.–9. eluaastani. Ta ütleb, et lapsed ei ole koolis jaotatud mitte vanuse, vaid taseme järgi. Nii võivad eelkooli sattuda ka need, kes vanuse poolest peaks olema juba mitu aastat koolis käinud.
Ametlik riigikeel on Sambias inglise keel, külades räägitakse aga kohalikku bemba keelt, millel on ka oma murded. Kui varem toimus koolis kogu õpe eelkoolieast alates inglise keeles, siis viimastel aastatel on tulnud seadusesse muudatus ja inglise keele kõrval käib õpetus ka bemba keeles. Liina ütleb, et ega ta täpselt saanudki aru, mida mis keeles õpetatakse.
Õpetajad üritavad lapsi õpetada inglise keeles, aga seletavad kõik bemba keeles üle. Kui lapsed peavad mingi raskema teema üle arutlema, siis kasutatakse bemba keelt. Liinal oli muidugi tõlk, kuigi mõnikord oli ta üksinda 20–30 lapsega, kes praktiliselt inglise keelt ei mõista. Ta ütleb, et sai hakkama, õpetas tähestikku, lihtsamaid sõnu nagu cat, dog ja sun ning numbreid, aastaaegu, kuude nimetusi – selliseid lihtsamaid asju.
„Olin sinna minekuks end hästi ette valmistanud, koostanud ja välja printinud erinevaid materjale. Üks kohapeal olnud ameerika misjonär kirjutas küll, et ei tasu ette palju plaane teha. Tuled siia ja kõik on täitsa teist moodi. Kogemus näitab, et need plaanid siin ei toimi,“ ütleb Liina.
Ta selgitab, et õppetöö on Sambias hästi õpetajakeskne. Õpetaja kirjutab tahvlile ja lapsed kirjutavad kõik oma vihikusse ümber – õppimine on mehaaniline. Eestis lasteaiaõpetajana töötanud Liinal olid mõned õppevahendid kaasas. (Eestis on õppimine lapsekeskne, et oleks põnev ja laps saaks erinevaid meeli kasutada.)
Liinal olid kaasas puidust numbriklotsid, mida vaadates lapsed läksid pööraseks, sest see oli nende jaoks väga põnev. Tunnis korda hoida oli keeruline, sest lapsed tahtsid klotsidega lihtsalt mängida. Neile tuli seletada, kuidas peaks klotse 1–10 laduma. „Mida aeg edasi, seda rohkem pidin võtma nende koolisüsteemi üle, kohanduma nendega. Lapsed on nagu lapsed ikka, nad tahavad väga õppida ja koolis käia,“ jagab Liina oma muljeid.

Valge inimene
Liina meenutab, et kui ta lastega üksi tunnis oli, olid lapsed väga ülemeelikud. Kui neil Sambia õpetaja kõrval oli, siis kuulasid nad ja täitsid õpetaja korraldusi. Kui segadus päris suureks läks, siis tuli rahustuseks laulda või mingit mängu mängida. Selgituseks tuleb öelda, et kuna lapsed inglise keelest aru ei saanud, oli neil raske keskenduda. Kui klassis oli ka teine õpetaja, jaotasid nad ained ja ta tõlkis.
Nooruke Liina kõneleb, et esimesel päeval kutsusid lapsed teda madamiks. Hiljem sai ta teada, et Sambias kutsutakse nii haritud naisterahvast. „Ma olin siis madam musungu, kuna lastel ei jäänud mu nimi meelde. Madam musungu tähendab valget inimest,“ selgitab Liina. Lõpuks jäi lastel nimi ka meelde.

Elada hetkes
Debby Joy orbudekoolis töötas kuus õpetajat, aga klasside arv oli päeviti erinev, sõltudes laste arvust. Kui lapsi oli vähe, liideti mitu klassi ühe õpetaja juurde. „Vahel oligi tunne, et lapsed käivad koolis päikese järgi. Tuled hommikul kohale ja sa kunagi ei tea, mida päev toob,“ sõnab Liina.
Kui WCd remondis olid, oli koolis lühendatud päev. Lapsed said lõunasöögi ja võisid koju minna. Mõnikord ei olnud mingil põhjusel vett. Pärast koolivaheaega tuli väga vähe lapsi kooli. Õpetaja, kes oli ühtlasi Liinale tõlk, ei tulnud mõni päev kohale. Mispeale Liina ütleb, et õppetööd mõjutas väga tugevalt tõlgi puudumine.
„Õppisin olema väga paindlik. See oli suur õppetund, kuidas vooluga kaasa minna ja õppida hetkega plaane ümber mõtlema. Arvan, et see oli elus ainulaadne kogemus,» sõnab Liina eelmise aasta ja võib-olla kogu elu suurima kogemuse kohta.

Siiras huvi
Tööl vabatahtlikuna kaugel võõral mandril on Liinale kõige rohkem mõju avaldanud inimesed, eriti lapsed. Ta on olnud pühapäevakooliõpetaja, lasteaiaõpetaja ja töötab praegu Tartu katoliku koguduse lasteaias tugiisikuna. Liina ütleb, et eelkõige laste pärast ta Sambiasse läks: lapsi õpetama ja armastama. Sest neid kahte asja – õpetust ja armastust – lapsed vajavad. Nad kasvavad suhteliselt omapäi juba väiksest saati, jooksevad tänavatel hommikust õhtuni ja sellepärast on kool hea koht, kus käia.
Haridus, mis nad koolist saavad, ei ole eesti mõistes päris see, aga oluline on, et nad ei ole tänavatel ja nad ikkagi õpivad. Kohalikud ei pööra nendele tähelepanu ja on nendega üpris karmid. „Ma sain neile hellust jagada ja sain nendelt palju tagasi,“ seletab Liina, kes võttis lapsi sülle ja kallistas neid. Kohalikud seda ei tee. Kui lapsed pisutki kasvavad ja perre väiksem juurde sünnib, jäävad vanemad omapäi.
Kindlasti tõmbas ta lapsi oma nahavärvi tõttu hästi külge, sest on kohalikest väga erinev. „Aga nad nägid minu armastust, minu siirast huvi nende vastu. Võtsin nende jaoks aega ja need hetked on minu jaoks olnud kõige olulisemad,“ kinnitab Liina.
Ta kõneleb ka, kuidas sealsed lapsed panid teda end erilisena tundma, sest tahtsid kogu aeg teda puudutada. Vahetunnil istus 10–15 last ta ümber, nad vaatasid ta sünnimärke, puudutasid ta juukseid. Lapsed vaatasid teda huviga, endil sära silmis.
„Neil ei ole kerge elu, aga neis on siiski lapselik siirus ja muretus. Nad ehk ei oska tahta neid asju, mida meie lapsed sooovivad, aga ka neile meeldib mängida. Nende jalgpall on tehtud kilekottidest, järelveetav auto on plastikpudelist, korkidest rattad all. Neil on toredaid ringmänge, meie lapsi ei näe mängimas, meenutab Liina Peeters, kes juba gümnaasiumi lõpus unistas Aafrikasse minekust. „Olen seda südames kandnud, Jumal on seda unistust teadnud ja ühel hetkel see sai teoks,“ on Liina tänulik.
Liina arvab, et need kolm Aafrikas veedetud kuud on teda muutnud. Varem kinnine, on ta nüüd avatum – valmis teretama ja naeratama. Ta pole enda sõnul enam nii pinges ja mures, et mis mulje ta jätab. Ta püüab olla tänulikum väikeste asjade eest nagu puhas vesi, et saab kraanist vett juua, et tal on kodu ja töö, vanemad.
Rita Puidet

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)