Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Elu leib

09.03.2010 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Jeesus ei öelnud, et tema on filosoofia või õpetus, ka mitte filosoof või õpetaja. Ta ütles: «Mina olen eluleib» (Jh 6:35). Õpetus on hea, aga leib on eluks vajalik. Inimest hoiab elus mitte teooria leiva küpsetamisest, vaid leib ise.
Prohvet Jesaja küsib: «Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!» (Js 55:2,6)
Kui II maailmasõda oli lõppemas, elas ilma peal palju orvuks jäänud lapsi. Liitlaste väed rajasid vaeslastele hädapäraseid laagreid, kus neile sai osaks elementaarne hoolitsus. Vaatamata töötegijate pingutustele olid lapsed ometi õnnetud, närvilised ja magasid halvasti. Nad olid kartlikud ja käitusid ebastabiilselt. Viimaks tuli kellelgi pähe hea lahendus. Igale lapsele anti enne magamaminekut tükk leiba. Nad olid juba õhtust söönud. See konkreetne tükk leiba oli lihtsalt käes hoidmiseks, mitte söömiseks. Ometi olla see leivatükk imet teinud. Lapsed läksid sestpeale magama teadmises, et neil on järgmiseks päevaks toitu. Võib-olla seostus leiva lõhn koduga. Igatahes andis leivatükk sõjaaja vaeslastele kindlustunde ja rahuliku une.
Rääkides endast kui eluleivast ütleb Jeesus veel: «Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi» (Jh 6:35).
Mare Palgi

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)