Esileht » Uudis » Uudised »

Elu kui pelk näitemäng

28.09.2010 | | Rubriik: Uudised

Näiteseltskonnast on pildile jäänud Margus Groznõi (vasakult), Kaido Veski ja Uno Trumm. Internet  Neljandat korda etendati Rakvere Kolmainu kirikus hispaania kirjaniku Pedro Calderon de la Barca autosakramentaali «Suur maailmateater», mis läbi allegooria ja müstika toob kirikuliseni mõjusa sõnumi elu olemusest.
Kui prožektorid hubasesse küünlavalgusse teatraalse sähvatuse lõid, oli õpetaja Tauno Toompuu Autori ehk Jumala rollis näitlejana kõnepuldis ning ühevaatuseline etendus, mille tegevusalaks oli kogu kirikuruum, võis alata.
Avamonoloog manas silmade ette inimkonna ajaloo loomisest peale. Tegemist on väljakujunenud traditsiooniga, et Jumala osa jäetakse religioosse sisuga autosakramentaalis vaimuliku kanda, samuti Jeesuse sõnad evangeeliumist.
Aegamisi rullus süžee – kogu inimelu on teater ja igaüks meist etendab oma osa näitlejana suurel maailmalaval – publiku ees lahti. Sündmuste arengut markeeris Autori liikumine ning välismärgid: kui avastseenides oli Toompuu puldis, edasi kantslis, alba ning vaimuliku ametitunnusena stoola üll, siis etenduse kulminatsiooniks jõudis ta kaasulas altari ette, valmis armulauaülistuseks.
Teater kirikus – miks mitte 
«Mulle jäid vabad käed, aga suuresti dikteeris kirik tegevuspaigana,» rääkis lavastaja Tiit Alte, rõhutades, et Lääne-Euroopa teater ongi pärit kirikust.
Tema ettekujutuse alusel koondatud trupp koosneb professionaalsetest ja harrastusnäitlejatest (Tauno Toompuu (Autor), Margus Groznõi (Maailm), Indrek Saar (Kuningas), Kadri Mägi (Kasinus), Märt Jakobson (Armu Seadus), Marika Mesipuu (Ilu), Kaido Veski (Rikas), Heini Reiman (Põllumees), Uno Trumm (Vaene) ja Marju Metsman (Hääl)).
Margus Groznõi Rakvere teatrist tunnistas, et võttis ettepaneku hea meelega vastu: «Mitte ainult et kirikus saab etendada, vaid materjal ise on väga huvitav ning näitlejale väljakutset esitav.» Kui teatrilaval on akustika paigas, siis kiriku ruumis peab väga jälgima, et tekst oleks mõistetav ja diktsioon on seetõttu erakordselt oluline.
Kiriku kasutamine teatrisaalina on põhjendatav «Suure maailmateatri» religioosse sisu ning sakraalhoonet aktsepteeriva suhtumisega, kinnitas õpetaja Tauno Toompuu.
Tõetunnetuseni mängu kaudu
Pärast etendust oli tajuda lumma, mida see kirikulistesse külvas. Kose koguduse õpetaja Mare Palgi tunnistas: «Võin kantslist pidada kui tahes hea või halva jutluse, ometi ei sööbi see ühegi inimese mällu sama hästi kui üks lavastus, mis nende silmade all maha on mängitud. Inimesel on pildimälu.» Ta lisas, et see ei tähenda, et kirik peaks loobuma jutlustest ning hakkama teatrit tegema: «Igale asjale on määratud aeg. Aga aeg-ajalt kulub selline mänguline vaatenurk ära küll.»
Õpetaja Palgi lubas kasutada teatrist saadud mõtteid järgmise päeva jutluse illustreerimiseks ning loodab kord kogu lavastuse Kose kirikusse kutsuda.
Autosakramentaalide täpsem päritolu või algtõuge ei ole senini selge. Igal juhul seostatakse nende religioossete lühinäidendite sündi Kristuse Ihu pühadega, mille kinnitas paavst Urbanus IV 1264. aastal, kuid mille traditsioon tegelikult algas XIV sajandi hakul ja mida katoliiklik vastureformatsioon alates XVI sajandi keskpaigast hoogustas.
Nii kirjutab Tartu Ülikooli Kirjastuses 2006. aastal esimest korda eesti keelde tõlgitud «Suure maailmateatri» tõlkija Jüri Talvet eessõnas.
Liina Raudvassar

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)