Esileht » Arvamused » Arvamus »

Elu kui läbirääkimistreening

07.09.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Kui töötad ajalehes Eesti Kirik, siis on loomulik, et oled kursis nii kirjalikult kui suuliselt siia jõudvate erinevate arusaamade ja seisukohtadega, olgu need siis teoloogilistes, ideoloogilistes, finantsoperatiivsetes või igapäevaelu ja kristliku praktika küsimustes.
Kui arusaamade tanner meie lehe puhul arvamusavaldaja jaoks liiga väikeseks jääb, jõuavad need muudesse meediaväljaannetesse või sotsiaalvõrgustikesse. Kõik see kuulub demokraatliku elukorralduse juurde.
Euroopas kehtiva õiguse printsiibi kohaselt keskendutakse demokraatia puhul avalikkusele informatsiooni kättesaadavuse, täidesaatva ja seadusandliku võimu suhte, kompetentsi ja selle piiratuse problemaatikale. Võiks ju viimaste aegade tendentside valgel küsida, kas EELK on demokraatlik või kas ta peaks seda olema  või mis piirideni ta seda olla saab.
Jääb siiski mulje, et demokraatia taganõudmise puhul on oht võtta sellest vaid emotsionaalselt sobiv killuke ja kaunistada see suurema sildiga. Nii nagu ka objektiivses reaalsuses loodud binaarse opositsiooni puhul – tagurlik ja uuendusmeelne. Ei too ju agenda eelistamine liturgias kaasa automaatselt homovaenulikkust või seisukohta, et naisele ei sobi vaimulikutöö jne.
Aga eks diskussioon saab tekkida ikka seal, kus on materjali. Puht tehniliselt võib ju protsessis osaledes leida põhjendatud seisukohti nii ühtedele kui teistele, kuid nagu arutleva demokraatia puhul ikka, võib selgi korral kannatada süsteemi efektiivsus. Kas meil on mingit ühisosa, mille pinnalt koos edasi minna? Millele tuginevad minu argumendid? Kuidas ma olen valmis panustama olukorra lahendamisse? Milline on minu mandaat laua taga?
Mari Paenurm 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)