Esileht » Arvamused » Arvamus »

Elu kroon pole tarbimiseks

26.02.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Paastuaeg ja paastumine on tänases n-ö sekulaarses maailmas suhteliselt tundmatud mõisted. Kui ehk välja arvata liikumised, mis propageerivad toidust loobumist tervise taastamiseks ning korraldavad paastulaagreid.
Tarbimisele rajatud kultuuris on loobumine, mida paast muu hulgas tähendab, mõisteks, mis paljud inimesed õlgu kehitama paneb. Tarbimine ja omamisele õhutamine on eesmärgiks omaette. Ses arusaamas pole kohta andmisele ilma käegakatsutavalt vastu saamata.
Linnapildis kohatav (anti)reklaamplakat «Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju» annab suurepäraselt ja drastiliselt edasi omamisele rajatud maailmavaate sisu. Kuid karta võib, et paljud inimesed ei taba lugedes selle plakati iroonilist sõnumit. (Sarnaselt telesarjas «Wremja» näitlejate poolt nn rullnokluse fenomeni tögamisele, mis lõpuks hoopis toitis noorte ja ehk ka mitte nii noorte inimeste sõnavara rullnoklike väljenditega.) Ka (üle)tarbimise vastu suunatud kampaania võib paljudele hoopis vastupidiselt mõjuda.
Aga hoolimata sellest, et inimeste asjastumise vastu suunatud sõnumid ei tarvitse pärale jõuda, on neil ikkagi mõtet. Nende järele on karjuv vajadus.
Küllap on paastuajal oma sügav sisu ja eesmärk, mis igas ajas võiks esil olla. Erinevates aegades võib paastuaja sõnum olla oma universaalsusest hoolimata mõnevõrra erinev. Tänases ajas on paastuaeg muu hulgas suur võimalus kristlikuks (heas mõttes) kampaaniaks dehumaniseerumise ja inimeste maailma asjastumise, krabamise kultuuri vastu.
Kirikud peaksid ühiskonnale kuuldavalt meelde tuletama teiste heaks loobumise ja andmise vajadust, ohverdamise vajalikkust selle nimel, et midagi uut saaks esile tulla. Ja tegema seda Kristuse eeskujul, kes ohverdas, et uus ja igavene elu saaks ajalikku maailma sisse tulla.
Ka kristlaskonna jaoks on paastuaja iidsetest tavadest ning sisust palju kaduma läinud. Usin kirikuliige teab, et paastuaeg on ettevalmistusaeg Kristuse ülestõusmispühadeks. Teab ehk sedagi, et see on sobiv aeg end analüüsida (läbi katsuda, nagu vanemas keeles öeldi) ja kahetseda oma patte.
Kuid paastuaja individuaalse mõõtme säilides ei tajuta sama palju perioodi sotsiaalset mõõdet. Kui vanematel aegadel loobuti paastuajaks teatud toitudest ja tavapärast eluviisi mitmes muus mõttes piirati, siis jagus ülejäänud ressursist, nii materiaalsest kui ka vaimsest, rohkem nende jaoks, kel oli puudus kas igapäevasest leivast või hingehoolest.
Tuhkapäev ja paastuaeg pole ainult endale tuha päheriputamiseks oma pattu ning surelikkust tajudes (kuigi kindlasti ka selleks). See on võimalus tõdeda – võidab see, kel on siit ajast lahkumise hetkeks olnud enim teistega jagada.
Kuigi, üle kõige on võita elukroon ja see antakse vaid armust ning mitte omamiseks või tarbimiseks.
Tauno Teder

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)