Esileht » Arvamused » Kolumn »

Elu keeruline tervik

12.04.2017 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Kui minu pisipoeg on pahandust teinud ja mina temaga riielnud, siis kuhu see õnnetu lapsuke oma nutuga lohutust otsima läheb? – Ikka isa sülle! Esialgu see üllatas mind. Suured inimesed teevad teisiti, vahel solvuvad ja otsivad kedagi, kellele oma kurba saatust kurta. Targemad ütlevad ka, et ülemuse ja hingehoidja rollid tuleb lahus hoida.
Oma laste pealt olen õppinud vastupidist – hea ülemus saabki olla vaid see, kes on ühtlasi hingehoidja, ja raske on tõhusat tröösti pakkuda juhuslikul võõral.
Vaimuliku ülesanne on olla oma koguduse hingehoidja. Kes vaimuliku hinge hoiab? Mõni teine vaimulik? Miks mitte, aga ka koguduse liikmete rolli ei maksa alahinnata. Kogudus on ju nagu perekond. Kui lapsed saavad isale oma muret kurta, miks ei peaks siis isa saama lastega oma muresid jagada?
Ma ei ole veel valmis oma hingehoiualaseid tähelepanekuid teoreetiliselt põhjendama ja võib-olla oleks see hoopis jalgratta leiutamine, kuid oma senise kogemuse põhjal olen õppinud hindama raskemaid valikuid. Lihtsam oleks hoida asjad lahus – teen oma tööd kellast kellani, peaasi, et oma ülesannet hästi täidan, ja muul ajal see minusse ei puutu.
Raskemana, ometi palju väärtuslikumana olen tundnud erinevate ülesannete ja rollide ühendamist suureks ja keeruliseks tervikuks. Kirikuõpetaja olen ma mitte ainult kantslis, vaid ka poes, tänaval, saunalaval ja kodus laua all lastega peitust mängides.
Niimoodi mõteldes lähen vastu suurele riskile. Mis saab, kui minu kirikuõpetaja roll näiteks hammastepesu ajal äkki kentsakas tundub? Vaat sellepärast tahangi ma seda riski võtta, sest see aitab mul eristada olulist kõrvalisest. Kui ma ei saa olla tital mähkmeid vahetades kirikuõpetaja, kuidas saaksin seda olla siis altaris!?
Teisisõnu: kui ma ei suuda kirikuõpetajana kodus või tänaval loomulik olla, vaid ennast pingutatult või veidralt ülal pean või teisipidi oma ameti suhtes koguni lõdvalt üleolevaks muutun, miks ma arvan, et ma siis koguduse ees veenvamalt käitun? Järelikult toob rollide segamine imekähku esile kitsaskohad, mis ootavad parandamist. Ebameeldiv, aga vajalik.
Kord koolis töötades kirjutasin ühele 8. klassi poisile märkuse. Tükk aega mõtlesin, kuidas kokku võtta kõike, mis ühe tunni jooksul juhtuda jõuab. Märkus oli lühike: „Demonstreerib oma kasvatamatust.“ Koolimajast loetud sammude kaugusel asub kirik. Olin ka seal ametis. Vaevalt nädal hiljem kutsuti mind matma poisi vanaisa. Kui hauda kinni aeti, seisis minu kõrval poisi isa, lahkunu poeg. Ta seisis, vaikis ja ütles korraga: „Ma lugesin seda märkust …“
Sel hetkel tundsin ennast ebamugavalt. Õpikunäide rollide segunemisest! Peielauas vestlus jätkus. Oleks ma ainult kooliõpetaja, poleks niisugust vestlust iialgi sündinud. Oleks ma ainult kirikuõpetaja, poleks kadunukese lapselapse ulakused kõne alla tulnud. Seega raskem olukord tähendab suurema panusena ka suurema võidu võimalust. Ebamugavust ei maksa karta, kui just esimene eesmärk pole mugavus.
Minult on küsitud, kas isa kõrval on raske ametit pidada. Arvan, et kõik, mis on selles rasket, on mulle väga vajalik olnud. Kellega tahes kõrvuti töötades on alati risk, et suhted võivad lörri minna. Oleks väga kurb, kui see peaks juhtuma lähedase inimesega.
Samas tuleb suhete hoidmise nimel alati vaeva näha, distants üksinda ei aita. Ka kogudus, kus on kõrvuti väga erinevad inimesed, on igale liikmele ränkraske armastuse kool. Aga tulemus on vaeva väärt. Kui me õpime üksteisega elama, siis on ka isa kõrval tööd teha ja vaeva näha tohutu eesõigus.
Ülikooli ajal küsisin ühelt kamraadilt, miks ta õpib usuteadust ega lähe oma isa jälgedes. Tema isa oli omal alal tunnustatud ja mulle tundus, et ka pojal on eeldusi. Vastates andis ta mõista, et kardab jääda isa varju. Tal võis õigus olla. Ja mis sellest?
Varjus olemine võib olla enesehinnangut pärssiv, aga muus osas on sellel palju eeliseid. Arvan jätkuvalt, et raskem tee võib olla mitte ainult väärtuslikum, vaid ka meeldivam. Palju sõltub muidugi sellest, kus asub meie motiiv ja kaugem eesmärk.
19. märtsil sattusin jälle uude olukorda. Minu isa arvati koguduse õpetaja ametist emerituuri, kuid ta jätkab teenimist EELK piiskopina. Samas on ta lubanud jõudumööda abiks olla koguduse teenimisel. Mul on sellest hea meel – keegi peab ju ära tegema ka abiõpetaja töö. Ei mäleta, et oleksin varem olnud oma isa ülemus. Samal ajal on ta piiskopina minu ülemus. Nii oleme mõlemad teineteise ülemused. Ja hingehoidjad.
kristjan luhamets copy

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)