Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Elu Jumala riigi tuleku ootuses

04.12.2002 | | Rubriik: Jutlus

Lk 21:25–33
Katastroofide ja nuhtluste kirjeldused pole paljudele inimestele meelt mööda. Nad arvavad, parem oleks, kui neid Piibli lehekülgi ei loetaks kirikus ette. Mõistame seda inimlikku tunnet. Samas on muutused osa ajaloost ning nõnda neid Piibel näebki. Muutused on tööriistaks Jumala käes. Seepärast on olemas ka kiriku kuulutus viimsetest aegadest.
Mõnekümne aasta pärast küsitakse meilt, mida tegime siis, kui Nõukogude Liit lagunes. Meile meenub: nõukogulik autahvlite ja halluseühiskond murenes, teine tegelikkus tõusis esile meie kodudest ja kirikutest. Kellelt oli eluõigus võetud, sai selle tagasi. Suurriigi tohutu jõud hävitati ning selle hävituse suurust iseloomustavad nii mõnedki Piibli pildid tõetruult.
Mida tegime sel ajal? Küllap tuli sel ajal nii mõnigi meist Jeesuse juurde. See oli sügav muutus, sügavam kui mistahes poliitiliste veendumuste muutus. Esimesed said viimasteks ja viimased esimesteks.
Kuid võib-olla tahaksime teha ka praegusel, stabiliseeruval ajal oma revolutsiooni? Igasuguste pisirevolutsioonide kuulutajaid on meie hulgas niigi. Võib-olla otsime ajamärke muutustest, mis seisavad ukse ees? Kuid Piibel räägib katastroofidest ja õnnetustest alati ühe täiendava mõttega. Jumal vaatab muutuste keskel inimest – kuidas tunneb end inimene, mida ta on teinud, kas ta on elanud usus oma Loojasse. Veeuputuse juures vaadatakse Noa saatust, Jeruusalemma langemise juures Jeremija võitlust.
Meie loeme lehti, hindame aja märke ja oleme targad. Oleksime nõus rehkendama välja kasvõi maailmalõpu aja, kuid unustame seejuures oma sideme Jumalaga. Ajalugu on Jumala kohus, kuid mõistmatud inimesed peavad end kusagil patust ja õigusest ülevalpool asuvaiks. Ajalugu on Jumala sekkumine inimeste tegevusse, kuid kas alandame end Jumala juhtimise alla?
Keegi ütles mulle kord, et tahaks minuga usust rääkida. Kristlus pidi ju uuel aastatuhandel «muutuma». Seni ei saanud ta ilmselt uskuda, kuna kristlus oli «ebaküps», uus aastatuhat siis peab kristlust «parandama». Selles näeme inimese mõtlemist, mis rajaneb inimeste muutuvatel soovidel, mitte aga Jumalal, kes meid enese juurde ootab.
Mõni tahaks tulla kirikusse, tingimusel et seal teostub tema projekt. Sajandeid peseb aga Kristus kirikus meie, patuste inimeste jalgu, millest paljud jäävad ilma. Ometi on tulnud aeg, mil võime anda oma elu Jumala kätte ja lasta Jeesusel end patust puhtaks pesta ning saada uue aja, Jumala tehtud aja inimesteks.
Kui mõtleme ajaloole, siis näeme, et ühed olulised ajaloo tegijad on lihtsad inimesed, kes on asunud Jeesuse järel käima. Sellise inimese teod võivad olla naeruväärselt tühised, kuid Jumala tundmine ja muutus omaenese elus on siiski kaalukas. Ja õieti, koduses majapidamises vajab iga perekonnaliige iga päev suurel hulgal tühiseid teeneid teiste käest, ilma milleta elu ei oleks. Küll tabame hästi märki, kui suudame näha Jeesuse järel käimist mitte uue filosoofiana, vaid koduste, igapäevaste toimetustena, nende pakilisust ja nende pidevust. Siis näeme, et lõpuaeg ja vaade uuele maailmale on meie juures teoks saanud.
Kusagil ütleb keegi kodus perekonnaliikmetele, et ärme korraldame talguid pühapäeval. Keegi saadab last pühapäevakooli. Keegi laadib tööriistu autosse, et minna talgutele kiriku juurde. Kusagil kutsub keegi teist palvetama. Kellelgi on kahju teiste pattu nähes, peitmata tähelepanu nüristavat hoolimatust sallivuse taha – meie ei ole kitsarinnalised vanade moraalinormide järgijad.
Selles näeme, kui armas on meile Jumal, kui me ei saa teda argipäevaski unustada. Nii lähedane, et võtame tunnistuse usust Jumalasse kaasa argipäeva, perekonda, tööle. Kui oleme täis nooruslikku tahet tema käskudest kinni pidada ja tema kingitustest rõõmu tunda.
Mõtlen vahel oma vanale, gooti tähtedega Piiblile. Tänapäeval loen Piiblit heebrea ka kreeka keeles, ametikohustusi täites uusimas eesti tõlkes. Keskkoolis käies lugesin kodust riiulilt leitud vana Piiblit. Tahaksin nüüdki veel lugeda seda vana Piiblit ja lugeda palju. See võib ju olla iganenud mõtteviis, see võib mind kui isiksust tänapäevast ja inimestest lahutada. Kuid mina näen selle vana Piibli lugemises teismelise nooruki kirglikkust – see oli aeg, mil igatsus ajas lugema Piiblit. Ma oleksin otsekui öelnud: «Raamat, ütle mulle otsus minu elu kohta!»
Selles võin näha elu Jumala riigi tuleku ootuses.
Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)