Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Elu ilma huumorita pole Pokrovas võimalik 4. osa

12.03.2014 | | Rubriik: Järjejutt

4.

«Hommiku- ja õhtupalvused olid neil tavapärased. Nad lugesid ka kordamööda päeva ülistuspalve (akatistos) alati sellele, mida maalisid. Akatistos kestab 30–45 minutit ja igaüks luges järgmise salmi. Nii tõdesin, et meil peeti kirikus, mis oli siis veel väike tuba peamajas, pidevalt palvet. Mis kõige tähtsam, palve jätkudes lahenesid vastuolud ja elasime rahus.
Sügise tulles läksid maalijad Venemaale ja pooleliolevad ikoonid jäid pultidele. Valminud riputasime seintele. Talvel tulid nad väikeste rühmadena ikoone lõpetama. Järgmise aasta suvel oli kirik juba sellises korras, et saime ehitada ikonostaasi raamid. Koitis päev, mil tõime ikoonid kirikusse ja asetasime nad neile kuuluvatesse raamidesse.
Lõpuks oli kõik paigas, aga, oh Jumal, see ei näinud hea välja! Vastupidi, kogu ikonostaas oli kui visatud seintele. Kolm nädalat oli aega kiriku pühitsemiseni palvelaks, mitte veel kirikuks. Võtsin ühendust maalijatega ja sain paar neist Soome. Kahe nädalaga maalisid nad erinevaid ornamente, mis ikoonidele taustaks väga sobisid,» räägib isa Hariton.
Sarovi Serafimi ikoon on kirikus omapärasemaid, ümbritsetud väikeste pühapiltidega tema elust. Foma selgitab, et see on esimene sellelaadne ikoon ja luba nii maalida saadi Divejevo kloostrist.
Valge mere Solovetsi saare kloostrikompleksi kuuluvas Serafimo-Divejevo nunnakloostri Kolmainu kirikus asuvad Sarovi Serafimi loodud rikkused ja säilmed. Sealt saadigi luba just selliselt maalida püha Serafimi ikoon.
Jumalaema haua pilt saadi kingituseks Pühtitsa kloostri nunnadelt, kes olid selle kaunistanud võltspärlitega, kuid isa Hariton vahetas plasthelmed ehtsate vastu, seega on ehtsatest pärlitest 15 cm laiune kaunistus tema enese kätetöö. Seda kuuldes tekib heldimuse tunne. Kahemeetrine mees istub oma suurte kokatööd tegema hajunud kätega Jumalaema haua ikooni ees ja õmbleb tundide viisi pärleid pühapildi kaunistamiseks.
Kirikus on kolm pühakureliikviat. «Püha Aleksander Nevskist pole antud 85 aastat ühtki, 11. septembril 2001, kui anti neli reliikviat, saime meiegi ühe. Konevitsa kloostrist saime püha Arseni reliikvia ja üks eraisik Kanadast annetas Alaska püha Hermani reliikvia,» selgitab Foma.

Ilma jumalasõnata ei söö ega tööta
Minu talgunädalal oli ikoone maalimas kaks sümpaatset naist Peterburist, Jevgenia ja Jaroslava. Kuigi maalida on veel üksjagu ja üks külgseintest vajab veel pühapilte, on naised tööl ikonostaasis. Nad töötavad tundide viisi, ilmuvad vaid lõunasöögile ja kui hilinevad ning söögipalve juba loetud, siis kummarduvad ikoonide poole ega unusta kunagi palvet.
Tegemist pole kunstnikega, kes järgivad head tava palvetada enne sööki, tegemist on usklikega, kel ilma palveta palakestki alla ei lähe. Sööme katusega väliterrassil, nimega Nirvaana, mille idaseinas on ikoonid.
Kui Hariton avab ikonostaasi uksed, saame näha naiste tööd. Viimasena maalitakse ukse kõrvale Hariton, kirik peopesal. «Sa pead ikka prillid ka tegema, muidu lähen mingi tundmatu munga pähe,» annab Hariton Jaroslavale nõu. «Eks me näe, prille on ikka hirmus raske maalida,» norib naine mõnuga.
«Vene meistrite ikoonid valmivad armastusest. Nad palvetavad, kui maalivad. Mina ka palvetasin, kui nägin, kuidas Jevgenia ja Jaroslava ehitasid «torni» selleks, et maalida ikonostaasi lage, kuhu ükski redel ei ulatunud. Kõige alla panid nad laua, lauale tooli, siis veel midagi ja siis tabureti. Kogu see kupatus kõikus ja õõtsus ning naised maalisid, pead kuklas.
Seda oli õudne vaadata, palvetasin, et nad alla ei kukuks. «Ise nad väitsid, et ei saa kukkuda, sest palvetasid enne ja küll Jumal hoiab,» räägib Hariton.
Ka siledat lage värvida on raske, maalimisest rääkimata. Küsisin naistelt, mis tunne on maalida kõrget kuplikujulist lage, pea nii kuklasse lükatud, kui on võimalik. Nad vastasid, et tormiselt merelt tulemise tunne on.
Nädal oli möödas, rohkem ei jagu puhkuseaega. «Miina, kui tuled Soome, kas konverentsile või niisama ostlema, siis tea, et sulle ja sinu perele on siin alati öömaja olemas,» ütles Hariton. Foma sõidutas mu Helsingisse laeva peale. «Kohtumiseni,» ütleb Foma. «Kohtumiseni,» vastan mina.
(Lõpp.)
Miina Piir

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)