Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Elu ilma huumorita pole Pokrovas võimalik 3. osa

05.03.2014 | | Rubriik: Järjejutt

3.
«Alandlike palvete peale andsid Peterburi ja Laadoga metropoliit Vladimir ja vaimse akadeemia rektor piiskop Konstantin ning Aleksander Nevski kloostri juht arhimandriit Nazari rühmale pühitsusõnnistuse minna Soome, hoolimata Venemaa ja Soome õigeusu kirikute problemaatilisest olukorrast. Nii saabus kahekümneliikmeline grupp Pokrovasse maalima ikoone. Kokku kestis töö kaks aastat ning ikoonidega kaetud pinda sai umbes 36 ruutmeetrit.
Algul olid ju kirikuseinad vaid valgeks värvitud pind. Aastate pikku oleme kaunistamiseks saanud raha, korraldades korra kuus talgupäevi, küpsetades pirukaid ja keetes Pokrova kuulsat borši. Oleme korraldanud suuremaid üritusi kaks korda aastas, näiteks palmipuudepühal. Need päevad on saanud populaarseks nii Helsingi kui Kirkkonummi (24 km Helsingist) inimestele, kes on tulnud ostma meie tooteid ja toetama vähehaaval meie püha tööd. Me oleme saanud võimaluse kaunistada kirikut ikka ja jälle, kuid valget pinda on ikkagi piisavalt, seega teame, et meie töö ei ole kaugeltki lõppenud.»

Kulda ja piiritust Looja abiga    
«Paljud maalijad polnud kunagi käinud välismaal ja esimene kogemus on alati tugev. Kuidagi ei suudetud jagada, kes kellega ühes toas ööbib. Kohati tekkis tahtmine saata kogu seltskond Venemaale tagasi. Olukord hakkas muutuma õhtupalvuse ajal, palvuse lõpus palutakse alati üksteiselt andeks. Siis lõppesid vastuolud.
Hommikupalvuse järel, kui läksin riideid vahetama, koputati uksele. Seal nad seisid ja palusid piiritust. Jõudsin mõelda: püha Jumal, juba hakkab peale! «Mul ei ole piiritust,» ütlesin. «Viina on küll, seda tuuakse Venemaalt palju.» Ilmselt nad arvavad, et meil on Soomes siiani kuiv seadus. Oleks inimeste uskki nii sügav.
Mõtlesin veel, et neil kellelgi on ehk inglipäev, tahavad tähistada. Aga ei, viin ei kõlba, peab olema piiritus. Imestasin veel, et on ikka vinged vennad, kui viin ei kõlba. Kuid piiritust, selgus, oli vaja kuldamiseks. Siis oli häda suur, kust leida Soomes piiritust. Aga Looja aitab alati, kui häda on suur.»
Selgus, et üks meie tuttavatest on tööl päevalehe toimetuses ja trükikojas. Temalt sai Foma piiritust. Tööd algasid ja kuld levis ikoonilaudadele.
«Paari päeva pärast jälle koputus uksele. No mis nüüd? Meil on vaja valget veini. Milleks seda? Olen isegi maalinud ikooni ja ütlesin, et meie kasutasime emulsioonideks äädikat. Ei lähe mitte! Meie ei kasuta äädikat. Miks siis? Kristus pühitses veini, kui ta elas. Äädikat sai siis, kui oli ristil.
Selgitus oli väga loogiline, seega andsin kolm pudelit head riislingit. Paari päeva pärast jälle koputus. Vein on otsas. Kapis oli veel kaks pudelit veini. Ainult et need olid cran cru taseme veinid ja pudeli hind 80 eurot. Andsin needki, mõeldes, et lähevad Jumala auks.
Maalimine oli huvitav ja rikastav muidugi ka teadmiste tasemel. Samas väsitav, tol ajal polnud meil veel kuigivõrd majutuskohti ja toas oli viis inimest. Grupp oli siiski väga distsiplineeritud ja aktiivset palveelu elav,»  meenutab isa Hariton.
(Järgneb.)
Miina Piir

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)